Dmitri Kruglov, Rimo Hunt, Ragnar Klavan, Siim Luts, Hannes Anier, Ats Purje - mis ühendab neid kuute meest? Ma võin öelda. Nad on ainsatena 2014. aastal Eesti meeste A-koondise eest värava löönud.

Eesti koondis on sel aastal pidanud kümme mängu. Eesti koondis on Magnus Pehrssoni käe all pidanud kümme mängu. Väravaid on meil aga kuus. Natuke vähe. Eriti kui oleme mänginud kahel korral Gibraltariga, korra Tadžikistaniga. (Lisaks mängud Läti, Soome, Rootsi, Leedu, Islandi, Sloveenia ja Inglismaaga.)

Ärge saage valesti aru. Ma ei kritiseeri. Pehrssoni tulekuga on meie mäng kuidagi loogilisemaks ja kindlamaks muutunud. Väravaid oleme enda selja taha lasknud ka vaid 9. Seda on vähem kui üks värav mängu kohta! Mulle meeldib, et oleme kaitse kindlaks saanud. Standardolukordades oleme taga kindlad ja ees teravad. Aga vot need väravad on tulemata jäänud. Tarmo Rüütli lahkus mäletatavasti saldoga kahest viimasest mängust viis väravat...

Aga nagu kogu treeneritebrigaadi jutust kumanud on, siis seni ei olegi jõutud veel ründemänguga tegeleda. Esmalt pandi paika kaitse, siis kaitsest üleminek rünnakule ja nüüd ollakse kaks päeva ründemängu harjutanud. Tänane vastane Norra ei ole kindlasti parim meeskond, kelle vastu väravalöömist harjutada, aga kui asjad õigesti ära tehakse, siis võib õige magus testmäng tulla.

Fakt on igatahes see, et laupäeval San Marinos tuleb väravaid lüüa. Sloveenia vastu saime küll tänu Ats Purjele kolm punkti kirja, aga Leedus oleksime pidanud paremini esinema. Inglaste vastu tegime kaitses kõva etteaste, aga punktidest jäi vajaka. Kolm mängu ja kolm punkti ei ole ideaalne seis. Küll aga pole väravatevahe 1:2 hull ning neljast mängust kuus punkti on juba üsna tore.

Seega väravad, palun ärge peitke end täna õhtul Ullevaali staadionil. Me tahame näha, kuidas meeskond Siil paneb võrgud sahisema! Peitusemänguks pole enam palju aega jäänud ja see nädal me lihtsalt ei tohi taas nulli peale jääda. Ei tohi.