"Olen pinges nagu vedru. Tajun hästi, milline vastutus mul lasub, sest kandsin seda särki ju ka ise. Aga üks mis kindel – ma ei karda kedagi ega midagi!"

Nii rääkis Gennaro Gattuso mullu septembris, kui tema debüüdini Itaalia koondise peatreenerina oli jäänud kaks päeva. Täpselt samu lauseid kõlbaks tal kasutada ka nüüd, ligi seitse kuud hiljem, kui MM-i ukselink on itaallaste jaoks käeulatuses. Aga lävepakk on tuttav, kõrge ja ohtlik.

Valiksarja alustuseks oli Itaalia saanud Oslos kiire 0:3 kolaka ja Luciano Spalletti suurema tseremoonitsemiseta uksest välja juhatatud. Eksimisruumi enam polnud.Gattuso start õnnestus, külla sõitnud Eesti hoidis võõrustajaid küll ligi tund aega kuival, aga siis väravakraanid viimaks avanesid. Miinimuprogramm tehti seejärel ära ja lõpetati alagrupis teisena, ehkki Iisrael ja isegi Moldova suutsid korra kõvasti ehmatada ning Norra vastu polnud ka teises mängus lootust.

Nii on 2006. aasta maailmameistrid jõudnud kolmandat korda tuttavasse kohta. Tahad MM-ile, võida kaks mängu ja tee on valla. Aga eelmistel kordadel ... Farväl, Збогум!

Kui 2018. aasta MM-i ukse sulges Rootsi, võis seda veel kuidagigi seedida. Ikkagi arvestatav jalgpalliriik, ehkki Itaalia tundis end põhjendatult soosikuna. Aga 2022. aasta ja Põhja-Makedoonia?! See oli juba rahvuslik häbi.

Samas oli tegu ka omamoodi sümboolse punktiga Itaalia teekonnale. Tiitlikaitsjana 2010. aastal Lõuna-Aafrikasse sõites jäädi seal Paraguay, Slovakkia ja Uus-Meremaa vastu võiduta ning tuldi alagrupi viimasena kiirelt tagasi. Sama kordus neli aastat hiljem Brasiilias – alustuseks küll võit Inglismaa üle, aga siis kaotused Costa Ricalt ja teravate hammastega Uruguaylt ning taas sai turniir itaallaste jaoks läbi juba kolme mänguga.

Rohkelt emotsiooni

Alagrupp-alagrupp-pealtvaatajad-pealtvaatajad ei kõla hästi ühegi jalgpalliriigi saldona, seda enam neljakordsete maailmameistrite jaoks. Viis aastat tagasi võidetud Euroopa meistritiitel leevendas valu vaid õige pisut, eriti laienenud MM-i kontekstis, kuhu Euroopast sõidavad seekord peale Norra näiteks ka Šotimaa ja Austria, rääkimata kõigist teistest suurriikidest.

Kodumaa eest 73 mängu pidanud ja 2006. aasta MM-finaalis 120 minutit võidukalt rüganud Gattuso mängijavõimetes ei kahtle keegi. Treeneritöö osas ... on seisukohad veidi vaoshoitumad, kui väljenduda diplomaatiliselt. Mis muidugi tundub Gattuso isiku puhul juba iseenesest äraspidise pühaduseteotusena, aga see selleks.

Tosina aasta jooksul on Gattuso jõudnud juhendada kümmet klubi ja jäädvustanud end ajalukku värvikate pressikonverentside, kuid paraku mitte sama värvikate tulemustega. Nüüd on tal võimalik kuue päeva sees kõigi kriitikute suud lukku lüüa. Alista esmalt neljapäeva õhtul Bergamos Põhja-Iirimaa, seejärel teisipäeval Cardiffis Wales või Zenicas Bosnia ja Hertsegoviina ning au ja kuulsus on sinu.

Peale 2020. aastal Napoliga võidetud Itaalia karikat ei ole Gattusol treenerikarjäärist suurt midagi ette näidata. Sion, Palermo, OFI, Pisa, Milan, Valencia, Marseille, Spliti Hajduk – tööotsad tulid kiirelt ja läksid tihti veel kiiremini. Mitte kordagi ei ole Gattuso püsinud ametis kahte aastat, omamoodi antirekordi püstitas ta aga Fiorentinaga – lõi küll nendega käed, ent taandus kokkuleppest kaks nädalat enne esimest tööpäeva.

Ühtpidi tundus Gattuso nimetamine Itaalia peatreeneriks seega tohutu risk, aga teistpidi ei olnudki itaallastel lihtsalt üleliia palju paremaid valikuid. Lisaks oli muid lähenemisi juba proovitud. Sarivõitja Roberto Mancini, kelle käe all kerkiti mõnevõrra vastu ootusi Vana Maailma parimateks, koperdas ootamatult makedoonlaste otsa. Spalletti oli viinud Napoli küll Serie A meistriks, aga ajas koondislased info üleküllusega lootusetult sõlme. Vanameister Claudio Ranieri ei võtnud talle tehtud pakkumist vastu.

Nii asetati kaardid Gattuso karismale. Mehest, kes oli mängijana vahel vastase abitreenereid kägistanud ja veel peatreenerinagi Kreekas pressikonverentsi ajal roppuste saatel käega lauda tagunud, oli pikapeale siiski saanud juhendaja, keda vähemalt kaaslased ja hoolealused kõrgelt hindasid. "Olen nõus kõik panused tema peale panema," kõlas koondise tehnilise delegaadi Gianluigi Buffoni lühike, aga konkreetne hinnang.

Kaalud käivad üles-alla

"Ajalugu näitab, et me ei võida enamasti mänge seeläbi, et lööme hunniku väravaid. Peame astuma väljakule enesekindluse ja uhkusega, aga ei saa keskenduda sellele, et vastasel puuri täis taoksime."

Sellisegi mõtte käis Gattuso enne Eesti vastu tehtud debüüti välja. Mängud kinnitasid midagi muud – Itaalia oli võimeline laduma nii Eesti kui ka Iisraeli võrku viis palli, aga muutis viimaste vastu ka enda kaitse läbikäiguhooviks ning jäi kehvemal päeval hätta isegi Moldovaga.

Ettevalmistus lahinguks põhjaiirlastega pole läinud ideaalselt. Gattuso tahtnuks tähtsate mängude eel korraldada minilaagri, kuid sellest ei saanud asja. Samas külastas ta isiklikult kõiki laiemasse koondiseringi kuuluvaid mängijaid, reisides selle nimel isegi Katarisse ja Saudi Araabiasse. Buffoni kõrval kuulub Gattuso tiimi ka endine koondise kapten Leonardo Bonucci – kõik kolm on kirglikud ja kõik kolm teavad, mida peab võitmiseks tegema.

Ja Põhja-Iirimaa? Neil pole vähimatki kaotada ja peatreener Michael O’Neill usub, et just see võiks olla viimati MM-il 40 aasta eest mänginud riigi trump. "Ülesanne on raske. Aga poistel on võimalus kirjutada oma nimed Põhja-Iirimaa jalgpalliajalukku. Meil on neli meest Inglismaa kõrgliigast, 13 meest esiliigast ja ülejäänud mängivad juba madalamal. Itaalia on samas ... Itaalia. Tuleb raske lahing. Aga näitasime sügisel hambaid ka Saksamaale. Miks me ei võiks seda korrata?"