Kasper Elissaar: 2018 - kas kummalisuse aasta? (5)
Kodune jalgpallihooaeg on alanud tänavu õige kummaliselt. Seda igal rindel. Esimese kolme vooru järel ei paista ka lõppu. Kas terve aasta jätkub nii?
See kummalisus pole üldsegi mitte halb. Vastupidi - lisab Premium liigale hulga vürtsi. Ent ülimalt ebatavaline on selle suur maht.
Alustuseks tehti liigahooajale algus külma, jää ja lume pärast sisehallis, kus mängimist veel mõne kuu eest variandiks ei peetud. Kuivõrd iga hinnaga sooviti mängida, oli see olukorda arvestades kindlasti parem lahendus, kui õues uisutamine. Ent siiski ebatavaline. Jalgpalliajalukku kirjutati nii uus peatükk.
Premium liiga hooaeg oli jõudnud kesta 19 minutit, kui ainsas õues peetud mängus välkus punane kaart. Kaart, mis ajas vutisõbrad kahte leeri - ühtede sõnul kohtunik eksis, teiste sõnul oli kõik õige. Kummaliseks tegi olukorra see, et uue hooaja esimeseks jututeemaks said kohe vilemehed. Eelmine aasta algas selles suhtes paremini - tiitlikaitsja lasi end väljakul üllatada.
Vaid mõned tunnid hiljem andis Dmitri Kruglov fookuse uuele asjale - tema 30 meetrilt virutatud ristnurgaväravale, mis tekitas tunde, et aasta ilusaim värav võib olla löödud juba avavoorus. Ometi ei saanud Kruglov FCI Levadia - Paide kohtumise tähelepanu endale, sest Infoneti ja Levadia ühendvõistkond mängis eduseisu maha ning suurte lootustega Paide röövis neilt punkte.
Sealt edasi on jalgpallijumal pakkunud kõikvõimalikke stsenaariumeid. Teises voorus sai Paide tiitlikaitsjalt Floralt 0:6 ketuka ning järvamaalaste itaallasest väravavaht Andrea Liotti tegi mitu kummalist (!) prohmakat. Viimases voorus tegi seesama Paide 2:2 viigi Pärnu Vaprusega, kes kaotas avavoorus 0:7 Nõmme Kaljule. Vaprus lõi Paidele seejuures kaks tõesti eriskummalist ja väga ebatavalist väravat. Esiteks tõmbas väravavaht Kristjan Tamme väravasse äärejoone kõrvalt antud tsenderduse ning teisel juhul virutas Vapruse poolkaitsja Tõnis Vihmoja 35-40 meetri pealt karistuslöögist palli ristnuka.
Selliseid haruldusi peaks nägema mõnel korral aastas, aga Eestis on neid tänavu näha saanud kolme vooruga.
Kogu seda kompotti muudavad veelgi kummalisemaks näiteks see, et Narva Trans oli teises voorus lähedal Nõmme Kalju alistamisele ning kolmandas hoopis hädas Tallinna Kaleviga. Tallinna Kalev on esimese kolme mänguga tõusnud statistiliselt liiga parimate pallivaldajate hulka, ent on ainsana kogunud null punkti. Lisaks pole kolme vooru järel mitte ühtegi meeskonda, kes ei oleks punkte kaotanud. See võiks justkui rääkida jube ühtlasest kompotist, kuid objektiivselt võistkondade taset vaadates on käärid esimeste ja viimaste vahel tegelikult päris suured. Teisest küljest on näha ikkagi, et kui psühholoogiliselt ei ole jalgpallurid asjas päris sees, on üllatused võimalikud tulema - näitena eilne Kuressaare kindel võit Tuleviku üle või Transi punktirööv Kaljult.
Kummalisusest rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et Tuleviku sangariks on suutnud kerkida mees, kes sai mängus 27. minutil sukeldumise eest teise kollase ja ühtlasi punase kaardi. Enne pooltunni täitumist eemaldatud mees on päeva lõpuks kangelane! Seda küll põhjusel, et lõi avaminutitel ainsaks jäänud värava. Sellise teoga ongi vist võimalik hakkama saada ainult väga erilisel tüübil ning Jaapani kogenud ründaja Yosuke Saito seda kahtlemata on.
Ebatavaline on ka liiga meeletu iluväravate kogus. Kruglovist ja Vihmojast oli juba juttu, ent sinna tuleb juurde lisada ka Nõmme Kalju ründaja Liliu litakas Flora ristnurka. Täiesti müstiline löök! Ning mida tegi Levadia ukrainlasest poolkaitsja Juri Tkatšuk? Lõi 246 minutit järjest taga nulli hoidnud ning mitmeid supertõrjeid teinud Tammeka väravavahile Karl Johan Pechterile otse nurgalöögist. Uskumatu!
Kas see aasta ja hooaeg lähevad tõesti sellise rütmiga edasi?
Seda vastust ma täna ei tea. Ent tõrvatilgaks meepotis on kogu selle kummaliselt ägeda ja väga palju erinevaid emotsioone pakkunud hooaja alguse juures publikunumbrid. On mitmeid ratsionaalseid ja loogilisi põhjuseid alustades külma ilma ja lõpetades Meistrite liigaga samaaegselt mängimisega, aga need põhjendused ei aita kuidagi.
Jalgpalli mängitakse pealtvaatajatele ja kui neid ei ole, ei ole suurt vahet, kas keegi elukutseline vutimees lõi suu ripakile jätva iluvärava või amatöör pigistas endast profi vastu maksimumi välja. Seega head klubid, pingutage oma pealtvaatajate nimel ja laske nad praeguse külmaga kasvõi tasuta staadionile. Inimesed tribüünil on need, kes loovad hea atmosfääri ja sunnivad ka jalgpallureid endast maksimumi andma.
Kui hooaeg jätkub sama kummaliselt nagu see algas, siis sellest väärivad osa saama rohkemad inimesed. Kummalisusest sõna levitades loodan anda omagi panuse. Kõik, mis on ebatavaline, on ju äge!
kui suuri muudatusi ei tule siis väheneb publiku arv halenaljakatelt numbritelt olematuni
