Kasper Elissaar: Hea tulemus lubab kehvalt mängida (10)
Eesti koondisel on värskelt selja taga Katari treeninglaager, võit Soome üle ja viik Islandiga. Kuigi mänguliselt polnud ülemäära nautimisväärset, ei morjenda see mind väga.
Eesti ühiskond on ülikriitiline, paljuski tige ja väga negatiivne. See tähendab, et üldiselt on meil kõik asjad sitasti. Ka rahvuskoondise mängudelt, millelt spordisõbrad otsivad emotsioone, leitakse valdavalt negatiivset. Kui Eesti võitis kahe aasta eest Tallinnas maavõistluses 3:0 mitmete staaridega Horvaatiat, oli see ebaoluline mäng. Kui Eesti võitis valikmängus võõrsil 6:0 Gibraltarit, oli vastane liiga nõrk. Kui Eesti võitis Rahvuste liigas võõrsil eelmisel kümnendil Euroopa meistriks tulnud Kreekat, polnud punktidele mängimisest hoolimata mängul suurt kaalu. Ja nii edasi.
Pole seega põhjust imestada, et ka 2019. aasta esimeste mängude järel oli vähe neid, kes tulemusi hindasid. Treeningmäng, nad ütlevad. B-koondised, nad ütlevad. Nadi ründemäng, nad ütlevad. Ja nad ju ei valetagi. Aga mina ei olnud kurb ega pettunud.
Miks? Sest tehti korralikud tulemused. Jalgpallis, nagu igasuguses tippspordis, loevad tulemused. Mängi nii ilusalt kui tahad, meistriks tuleb alati see, kes teenib teistest rohkem positiivseid tulemusi. Jah, maavõistlustes ei ole punkte mängus, aga on au. Kuue debütandi ja (kuradi)tosina koduliiga mängijaga Eesti tuli Katarist auga tagasi.
Miks on see oluline? Sest meid ootab ees sigaraske EM-valiksari ning tippspordis, kus mängib oskuste kõrval tihti isegi suuremat rolli vaimne valmisolek ja enesekindlus, aitavad viimast kahte tõsta just õnnestumised ja positiivsed saavutused. Ehk siis ükskõik, kust kohast on Eesti mäng viimasel ajal oma jalga longanud, valikmängudele läheme vastu kolmemängulise kaotuseta seeria pealt. Ja see on tähtis!
Muidugi ülim eesmärk võiks olla heade tulemuste saavutamine hea mängupildiga, aga kui peab kahe vahel valima, valin mina iga kell tulemuse. Ükskõik kui ilus võib üks kaotus olla, kaotus jääb kaotuseks. Aga kole võit toob lõpuvile kõlades ikka rõõmu. Kui Eesti koondis peaks näiteks Saksamaa või Hollandi vastu terve aja bussi parkima ja pääseb näiteks ainult kahel korral vastase väljakupoolele ning suudab selle juures lüüa värava ja võita, siis see ongi jalgpall oma parimas mahlas. Ettearvamatuse ja kõikidele võimaluse andmise pärast ongi jalgpall spordi kuningas.
Eesti jalgpallisõber on pahatihti rahvusvahelise tippjalgpalliga nii ära hellitatud, et ootused on tõusnud põhjendamatult kõrgele. Me oleme jalgpalli mõttes väga väike riik ja seda ei tasu unustada. Jah, Islandi rahvaarv on meie omast veel mitu korda väiksem, aga neilt saabki oodata edu, sest neil on hunnik tipptasemel mängijaid. Meil ei ole. Vähemalt praegu. Ja kuni meie parimad mängijad pallivadki Poolas ja Norras, tulebki säilitada kaine mõistus.
Kahtlemata annavad kõik koondislased endast sinises rüüs alati maksimumi. Martin Reim ja tema abilised näevad vaeva, et parandada nii mängupilti kui tulemusi. Alates sügisest on viimasega väga hästi ka toime tuldud. Eesti on viimasest viiest mängust võitnud kaks, viigistanud kaks ja kaotanud vaid ühe. Sellele eelnenud viis matši kaotati aga kõik. Martin Reim on A-koondist tüürinud 32 mängus, millest on võidetud 12, viigistatud 8 ja kaotatud 12. Tema võiduprotsent 37,5 on taasiseseisvunud Eesti peatreeneritest parim. Pole ilmselt vaja lisada, et Reim on koondise treeneritest ka parim kaotuste vältija, kui võit või viik on saadud 62,5% juhtudest.
Teisisõnu: koondisel on vaja oma mängu parandamise nimel veel väga palju tööd teha, aga kui koondis võidab või eestlaslikumalt - kui koondis ei kaota -, siis nautige seda hetke. Kui Eesti viigistab Islandiga, mille teine ešelon mängib Skandinaavia tippliigades, kuhu on Eestist pääsenud vähesed ja koondise mõttes tippmängijad, siis on see hea tulemus. Kui Eesti näitab vastupidiselt mängu käigule soomlastele üle mitme aasta koha kätte, siis see on hea tulemus.
Muidugi võib püüelda lihtsalt ilusa mängupildi poole, aga näiteks seesama Island võitis ju paljude südamed ülimalt efektiivse kolejalgpalliga, kui veidi utreerida. See on nad viinud silmitsi enda tasemest kõrgema kvaliteediga vastastega ja nii pole juba 15 mängu ehk üle aasta mitte ainsatki võitu suudetud võtta. Iga hea asi võib kord otsa saada. Nautige seda, kui tulemused on positiivsed!
Rääkida tulemusest sõprusmängude kontekstist on pastakast välja imetud teema.
Eestlased ongi teistmoodi, ja mis sellest? Aga vingumisel ja põhjendatud kriitikal on vahe sees. hirmkõva Islandi vastu taga 0 hoida on väga hea tulemus, aga kas saab olla rahul mänguga tervikuna? Kui mängu eesmärgiks on hoida taga 0, siis saavutati omale seatud eesmärk. Aga mitu raamilööki sai koondis Islanid vastu kirja? Ja kas see on hea tulemus, millega rahul olla?
mina olin pärast neid mänge rahulik, aga mitte rahul. ka selline variant on olemas. kõik oleneb eelteadmistest ja sellest, kuidas ja mida vaadata-oodata. ojamaa pakkus ennast ju kenasti vananevate teniste-kamsi järel kolmandaks, roosnupp-liivak saavad tasapisi mängumeesteks, üle mitme aja on meil väravavaht, kelle pärast ei pea fännid-meeskonnakaaslased muretsema... jne-jne, taaskord - oleneb kuhu mätta otsa ennast vaatama sättida...
kurbust valmistavad hetkel Eesti jalgpallis hoopis platsivälised asjad. näiteks teksti autori valikud. kahju, kui intelligentne noor inimene ennast raha, positisooni ja võimu nimel nii kiiresti laseb ära tinistada. millal ilmus siin portaalis viimane EJLi poliitika osas negatiivne tekst?
