Võttes koduväljakueelise mõõdupuuks kodus teenitud punktide osakaalu kogu teenitud punktide hulgast, selgub, et Premium liiga suurimat koduväljakueelist omavad eranditult amatöörmeeskonnad –  nende eesotsas Tartu Tammeka ja Viljandi Tulevik.

Vaatluse alla kuulusid hooajad 2006 kuni 2015, mil kogu liiga peale teeniti kodumängudel 51,8% punktidest ehk võib öelda, et kodus mängival meeskonnal on väike eelis olemas. 51,8% tähendab sisuliselt, et kui antud perioodi keskmine meeskond mängiks terve hooaja ainult kodumänge, teeniks nad 4 punkti rohkem kui mängides terve hooaja ainult võõrsil.

Individuaalsetel hooaegadel tuli ka ette, et võõrsil mängiti paremini kui kodus – nii juhtus hooaegadel 2011 ja 2012, mil vastavalt Nõmme Kalju ja FC Levadia teenisid kodustaadionitel mängides ainult 44% oma punktidest ning seega kogu liiga keskmise alla viisid. Märkimisväärselt oli aastal 2011 Nõmme Kalju parim hooaeg keskmise publikuarvu poolest – see oli 515 fänni mängu kohta.

Nõmme Kalju otsus ajutiselt Hiiult lahkuda oli ka ilmselt seotud nõrkade tulemustega, 2009-2011 Hiiul mängides teenis Kalju keskmiselt 46% oma punktidest kodus, järgneval kolmel aastal Kadriorus aga 53% ning viimasel hooajal tagasi Hiiul juba 55%.

Kogu liiga keskmine kodus teenitud punktide osakaal läbi hooaegade:

Näiteid seinast seina

Kui võiks eeldada, et rohkem fänne staadionil annab kodumeeskonnale suurema eelise, siis terve liiga lõikes see paika ei pea. Vastastikune seos kodus teenitud puntide ja publikuarvu vahel on terve Premium liiga peale sisuliselt null - see tähendab, et publikuarv ei mõjuta kodumeeskonda positiivselt ega negatiivselt. Meeskondade kaupa tuli ette erinevaid korrelatsioone – FC Flora tugevamad koduhooajad jäid reeglina aega, mil publikuarv oli neil väiksem kui viimasel paaril hooajal, kui nad jällegi kodus nii hästi esinenud ei ole. Vastupidised näited on FC Infonet ja Paide Linnameeskond, kes ligi eranditult teenisid kodus rohkem punkte, kui staadionil oli rohkem fänne.

Laialt levinud arvamus, et Narvas on alati raske mängida, statistiliselt paika ei pea. Narva Trans teenis kodumängudes 50,8% oma punktidest, mis on alla liiga keskmise. Põhimõtteliselt võib Narvas raske mängida olla, kuid mitte märkimisväärselt raskem kui Narvaga oma kodus mängida.

Läbi aastate oli selge trend, et mida nõrgem meeskond on, seda suurema osa oma punktidest nad koduväljakul teenisid. Nii võibki suurimateks koduväljakueelist omavateks klubideks pidada Tartu Tammeka ja Viljandi Tulevikku, aga ka Tallinna Kalevit ja Paide Linnameeskonda. Niinimetatud. "suur kuuik" olid kõik selles näitajas kokkuvõttes alla liiga keskmise, mis on ilmselt tingitud professionaalsuse poolt toodud stabiilsusest. Amatööride ja proffide vahe on ilmselt ka üks selgitus olukorrale, kus amatöörmeeskonnad koduväljakul oma punktidest suurema osa teenivad - võõrsilmängudele sõitmiseks võib kõiki põhikoosseisu mehi olla raskem kokku saada.

Kodus teenitud punktide osakaal liiga lõppkoha järgi:

Saab ka öelda, et väga tugevatel meeskondadel on väiksem võimalus kodus paremini mängida kui võõrsil. Meeskonnal, kes võidaks kõik oma mängud, puudub statistiline kodueelis. Nii olid ka meistriks tulnud meeskonnad reeglina võrdselt tugevad kodus ja võõrsil.

Statistiliselt viiest suurimast kodueelist omavast meeskonnast langesid sel hooajal neli esiliigasse ning viies pidi üleminekumänge pidama. Natuke paremini läks kodus väikseima osa punktidest teeninud meeskondadel, kellest ainult 2 liigast välja langesid.

Viis parimat koduhooaega 2006-2015:

Viis halvimat koduhooaega 2006-2015:

Olgu ka ära toodud viimase kümne aasta kõik meeskonnad ja nende kodus teenitud punktide osakaal: