Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb peale mängu omakorda kolm järeldust. Kuidas vastas kolmapäevane 1:1 viik Lätiga varem püstitatud küsimustele?

1) Kas Tarmo Rüütli proovib teist mänguplaani?

Esialgu Tarmo Rüütli seda ei teinud, aga teisel poolajal, olude sunnil, võttis Eesti koondise mäng veidi teise näo.

Ojamaa näitas, et veidi plahvatuslikum ääremängija, kellel meeldib värava poole tormata, võib vastaste mänguplaani sassi lüüa. Just nii tekkis ka Eesti värav, kui Ojamaa vedas äärekaitsja sisse ja tekitas sellega suure tühja ruumi Konstantin Vassiljevile, kelle tsenderdus leidis teise äärelt sisse tormanud Dmitri Kruglovi.

Kahjuks ei saa muidugi seda olukorda eksperimendiks lugeda, kuid vähemalt näitas see kümnekesi mängimine, et üks tipuründaja ja kaks meelsasti etteminevat äärt, kes otseloomulikult ka kaitses oma panuse annavad, võivad hästi töötada, kui mäng suure maa-ala peale laiali jääb.

2) Kas kaitsenelik suudab Läti ründeohu peatada?

Kaitseneliku tegutsemisega võis igati rahule jääda. Rudnevs, kelle motivatsioon Läti särki kandes ei paista olevat eriti kõrge, jäi küllaltki varju ning kui üks pool-ohtlik olukord välja arvata, kus ta Ragnar Klavani üle mängis, ei pakkunud ta Sergei Pareiko väravale ohtu. Samamoodi saadi hakkama ka teiste Läti ründemängijatega nullimisega.

Kui paarist individuaalsest duellist ja eksimusest kõrvale vaadata, siis tervikuna toimis kaitseliin suurepäraselt.

3) Kas Eesti võidab keskväljaheitluse?

Selle koha pealt mängis Aleksandr Dmitrijevi kaotus üsna suurt rolli, sest selge oli see, et keskvälja kaudu oli Eesti ründemäng eile õhtul ära nullitud ning kaitsefaasiski andis ühe mehe puudumine selgelt tunda, kuna pall jõudis liiga kergelt keskkaitsjate ette.

Tegelikult ei olnud olukord parem ka 11 mehega mängides: Läti pääses avapoolajal meie keskväljast väga lihtsalt ja kiirelt läbi, kuid õnneks said neil viimasel väljakukolmandikul ideed otsa ning meie kaitseliin peatas ohu suuremate probleemideta.