Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele vastas kolmapäevane mäng Gibraltariga?

1) Milline on Pehrssoni lähenemine?

Mängu järel läksid arvamused lahku. Rohkem lahku, kui Eesti koondise puhul viimastel aastatel läinud on.

Üks pool kujundas visiooni Pehrssoni kasutatud 4-2-3-1 taktikast; väga madalale laskunud poolkaitseduost, tõusvatest äärekaitsjatest, vastaste kaitseliini taha sööstvatest ääremängijatest ja tavapärasest julgemast tegutsemisest palliga ja ütles, et nii peabki mängima! Et nii mängivad tugevad, et nii mängitakse tänapäevast jalgpalli!

Teine pool keskendus konkreetsele mängule. Gibraltar? Kes? Praaki oli lubamatult palju. Tugevamad vastased võtnuks Eesti osadeks, paremad ründajad kasutanuks võõrustajatele langenud võimalused ära. Sergei Pareiko oli eestlaste parimaid.

Mõlemal poolel on terake tõtt. Jah, eilne esitus oli üks viimase aja mannetumaid ja meenutas rohkem koduse meistriliiga tagumise otsa heitlust kui riigi parimatest poegadest koostatud esindust. Samas oli tegemist Pehrssoni debüüdiga, rootslasel polnudki võimalust ründeliinis katsetada ja oma ideede edasiandmiseks oli aega vaid paar päeva. Jääb küsimus - kas eestlastel on piisavalt kvaliteeti, et sellist taktikat viljeleda? Kindla vastuse annab aeg.

2) Kes kasutab miljonivõimaluse ära?

Nimeka seltskonna puudumine paistis silma koondise mängupildis, kuid nii mõnigi asendaja ei teinud oma koondiselootustele sugugi halba.

Eelkõige ja eelkõige tooksin välja veidi alla 20 minuti mänginud Ilja Antonovi. Erinevalt paljudest teistest näitas Levadia poolkaitsja tahtmist ja põlemist, soovi midagi ära teha. Eesti teise värava meisterdas Rimo Hunt küll Sander Puri söödust, kuid Antonovi julge sööst näiliselt kontrolli alt väljunud palli järgi andis Purile võimaluse üldse väravasööt anda.

Mainitud Hunt ja Dmitri Kruglov ei teinud väravatega oma lootustele samuti halba, kuigi midagi ülemäära positiivset kummagi mängus ei olnud. Üle oma varju ei hüpatud. Üllatavalt poolkaitses alustanud Karol Mets ja paariline Sergei Mošnikov jäid anonüümseteks, positsioonirünnakul Gibraltar suurt ohtu ei kujutanud.

Omaette lugu on Tarmo Kingiga. Heal päeval koondisesärgis parimate hulka kuuluva mehe häid päevi jääb paraku järjest harvemaks ja ka Gibraltari vastu ei õnnestunud esimesena välja vahetatud Kingil kuidagi mängu mõjutada. Loodame, et Ungaris enesekindlus taastub ja koondisesärgi tõmbab juba suvel selga vana hea Kink.

3) Kas (mitu?) rekordid lähevad ümberkirjutamisele?

Rekorditest jäädi kaugele-kaugele, täname õnne, et vastased Sergei Pareiko võrku sahisema panna ei suutnud. Ehk õnnestub mais koduväljakul paremini.