Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele vastas eilne mäng Lätiga?

1) Pehrsson versus Rüütli

Mullu augustis Tarmo Rüütli käe all saavutatud 1:1 viik jäi mälestustesse eredamalt - vähemuses Eesti domineerimas kohtumist Läti vastu, minnes Dmitri Kruglovi väravast juhtima... aga toona jäi puudu sellest, mida Magnus Pehrsson täna näitas. Kindlast kaitsest.

Püsiti müürina. Kuigi avapoolaja lõpus oli lätlastel mitmeid võimalusi, tulid need pigem surnud palli olukordadest kui mänguliselt. Teniste, Klavan, Rähn/Bärengrub ja Jääger koostöös Ilja Antonovi ja Karol Metsaga ei jätnud lätlaste ründajatele mänguruumi. Kõik toimis, nagu vaja.

Duell? Rüütli-Eesti andis võidu käest, Pehrssoni-Eesti... kaotas? Peatreenerite duelli võitja otsustab tulevik. Kaitseesitus oli paljulubav ja kui tase suudetakse üle kanda ka ründefaasi, võime koondiselt tegusid oodata. Esteetiliselt oli Rüütli-Eesti vaatamine Läti vastu nauditavam, kuid jalgpallis loeb tulemus.

2) Kes järgmisena üllatab?

Uute üllatajate pinnaletõusmiseks ei olnud päev soodne, mängida said suuresti tuttavad näod. Sümpaatse esituse tegi taas Karol Mets, tema kõrval näitas koondisetaset Ilja Antonov; vanadest tuttavatest oli sümpaatseim ehk ees rabanud Henri Anier.

Võimaluse kriitikute suu lukku panna said avapoolajal Taavi Rähn ja Sander Puri ning teisel Alo Bärengrub ning Siim Luts. Neist veenvaim oli ehk Bärengrub, kes näitas, et vähemalt Läti vastu ta hätta ei jää. Oma võimaluse sai ka Gert Kams, kuid äärepoolikuna tegutsenud meest sooviks siiski pigem näha kaitsjana - Pehrssoni süsteemi peaks ta hästi sobima.

Uus võimalus ennast näidata avaneb laupäeval, kui mängida saavad need, kes Pehrssoni käe all siiani suuresti pingile jäänud. Saab põnev olema.

3) Kui tähtis on võita?

Hoolimata sellest, et eestlased kasutasid parimat koosseisu, läheb võidukarikas laupäeval taas Lätile või Leedule. Kurb statistika jätkub, penaltiseerias saadud kaotus on eriti valus. 90 minutit oli mängitud kui võrdne võrdsega.

Pehrsson mõistis mängu tähtsust, saatis meeskonna väljakule kindla plaaniga ja plaan töötas, vähemalt minimaalselt - kaitse püsis kindlana. Võita oli tähtis, aga tagantjärgi ei jäänud suhu halba maiku - meie võidud on veel ees. Uus võimalus avaneb 2016. aastal, kui me samal ajal just Euroopa meistrivõistlusteks ei valmistu.

Me ei saagi teada, kes jooksnuks väljakule finaalis, kas Pehrsson läinuks võitu püüdma ka Leedu vastu. Kuid see ei oma enam vähematki tähtsust.