Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele vastas teisipäevane mäng Rumeeniaga?

1) Kas halbade võõrsilmängude seeria katkeb?

Kuigi kohati oli Eestil häid perioode, võib eilse mängu üldjoontes ebaõnnetunuks nimetada ning eriti pettumustvalmistav oli teine poolaeg, kus sisuliselt mitte midagi luua ei suudetud - piirduti üksikute teravamate rünnakutega.

Võõrsilmängude hea tasakaal tuleb enne järgmise aasta EM-valikturniiri kindlasti uuesti üles leida.

2) Milline on meeskonnasisene meeleolu?

Kõrvalt vaadates tundub, et meeskonnas pole praegu erilist entusiasmi ning on ilmselge, et midagi peab muutuma, sest kuigi oleks liig oodata, et me suudamegi iga valikturniir kõrges mängus olla, oleme me kindlasti võimelised rohkemaks, kui viimases kolmes valikmängus näitasime.

Avapoolaja keskel oli üks hetk, kui tundus, et platsil olnud mängijatel on veidi usku, kuid see periood osutus üürikeseks ning seejärel tuli kaotusseiust pääsemiseks loota vaid õnnele, mida meil viimasel ajal palju pole.

3) Kas suudame keskvälja kontrollima hakata?

Kahjuks Eesti seda ei teinud. Tarmo Rüütli otsustas siiski 4-4-2 mänguformatsiooni kasuks ning pärast Sergei Zenjovi lahkumist lakkas see peaaegu täielikult töötamast.

Rumeenia tundus eilse mängu põhjal haavatav ning keskväljal paistis olevat ruumi, mida saanuksime ära kasutada, kui meil oleks olnud üks lisamees. Tarmo Kink käis küll tihti sügavamal palli otsimas ja püüdis täita auku keskvälja ja Sergei Zenjovi vahel, aga kahjuks ei püsinud see kett väga hästi koos. Tema mängimine sellel positsioonil tähendas ka seda, et Konstantin Vassiljev pidi mängima sügavamas rollis ja eilne näitas taas, et ta ei ole siiski allpool mängides oma parimas mahlas.