Soccernet.ee blogi toob iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele vastas teisipäevane mäng Ungariga?

1) Kas tõesti Anier ja Ahjupera ees koos?

Ründepaar jookski koos väljakule ning ei suutnud taaskord silma paista. Kehvaks jäi nii koostöö kui ka individuaalne mäng, kuid vähemalt Ahjupera suutis pakkuda üksikuidki helgemaid hetki.

Tarmo Rüütli lootis teisel poolajal teravate meeste sisse toomisega vastast üllatada nagu kohtumises Läti vastu, kuid kahjuks oli sel korral kohtumine pausiks käest antud. Lühikesel, umbes veerandtunnisel, perioodil suutis Eesti tänu vahetustele ründevõimsuse taastada, ent seejärel saabunud Ungari neljas värav murdis meeskonna selgroo lõplikult.

2) Kuidas asendada Vassiljevi loovus?

Eile saime just mitte-üllatusliku kinnituse, et seda ülesannet on väga raske täita, kuid keskväljal andis sama palju või isegi rohkem tunda Aleksandr Dmitrijevi puudumine kaitsefaasis, mis jättis tagala kohati väga üksi.

Eilne kolakas ei tulnud kindlasti puhtalt Vassiljevi puudumise pealt, aga rünnakul andis see siiski tunda. Keskelt jäi käik puudu ning pall kippus liiga kiiresti vastaste valdusesse kaduma. Ungari kaitseliini ja keskvälja koostöö paistis olevat selline, mis võimaldanuks Vassiljevil liinide vahel üsna palju aega ja ruumi leida. Kahjuks teised mehed seda ära kasutada ei suutnud.

3) Kuidas saadakse hakkama Dzsudzsaki kiirusega?

Selle vastuse saime kätte juba esimese paarikümne minutiga, sest Ungari vasak äär oli pidevalt aktsioonis ning eestlased ei suutnud temalt mitte mingi valemiga palli kätte saada.

Oma kiirete ja osavate liigutustega tekitas ta pidevalt teravusi ning oli seotud praktiliselt iga Ungari rünnakuga. Erilist probleeme valmistas see, et ta suutis pöörata mõlemale poole kaitsjat ning antud juhul oli patt teda tihtilugu ühe kaitsja vastu jätta.