Sel nädalal algavad Meistrite liiga ja Euroopa liiga grupifaasid ning mitmed meeskonnad ei saa konfliktide tõttu oma kodus mängida - Karabahhi tiim pole seda teinud juba 21 aastat.

UEFA on viimasel aastal pidanud tavapärasest rohkem manööverdama ümber erinevates liikmesriikides aset leidvate konfliktidega - tavapärasele Armeenia-Aserbaidžaani vastasseisule on nüüd lisandunud veelgi suuremad probleemid Iisraeli Gaza sektoris ning otseloomulikult konflikt Ida-Ukrainas.

Kui UEFA suureks "õnneks" ei suutnud ükski Iisraeli klubi grupifaasidesse jõuda, siis võib sealt leida kolm Ida-Ukraina meeskonda ja ühe omapärase saatusega Aserbaidžaani klubi.

Ukraina tiimidest on sunnitud Donetski Šahtar, Dnipro ja Harkivi Metalist mängima oma kodumänge teistes Ukraina linnades, mida konflikt seni sõjaliselt puudutanud pole.

Dnipro peab oma kodukohtumised Kiievi olümpiastaadionil ehk keset Ukrainat, kuid Donetski Šahtar ja Harkivi Metalist on roninud täiesti Lääne-Euroopa külje alla, pidades tänavused kodumängud ära Lvivi Arenal Poola piiri all, staadionil, mis oli mõnda aega koduks meie koondislasele Sergei Zenjovile.

Hoopis huvitavama saatusega on aga Agdamist pärit Karabahhi jalgpalliklubi lugu.

Aserbaidžaani meister on juba 1993. aastast alates Mägi-Karabahhi sõja tõttu mänginud oma tegelikust kodust mitmesaja kilomeetri kaugusel, riigi pealinnas Bakuus.

Hetkel on Agdam, mis läks 1993. aastal Armeenia vägede kontrolli alla, kummituslinn, kus on sisuliselt kõik, kaasaarvatud kohalik staadion, hävitatud.

Armeenia ja Aserbaidžaani konflikt on jätkuvalt terav ning nii on näiteks jalgpallis aastaid kahe riigi meeskondade kokku loosimist välditud. Kui ühel korral otsustati, et lubatakse Aserbaidžaani ja Armeenia alla 19-aastaste koondistel omavahel kokku minna, lõppes see suure kaklusega 2006. aasta kevadel.