Kristjan Remmelkoor | Jalgpall segab jalgpalli MM-i vaatamist (0)
Käimasolevat Katari MM-finaalturniiri olen saanud paraku vaadata vähem kui varasemaid jalgpalli suurturniire. Paradoksaalsel kombel on peamiseks põhjuseks jalgpall.
Asi sai alguse juba turniiri kõige esimese mänguga. Katari ja Ecuadori kohtumise ajal olin minemas hoopis Jalgpalligalale, et tõmmata joon alla Eesti vutihooajale.
Kõige rohkem vahelejäetud mänge on põhjustanud töö. Jalgpalliteemaline. Pean tõdema, et kuri ülemus on muutunud aastatega veel kurjemaks ning MM-finaalturniiri ajaks ei saanud ma seekord ühtki puhkusenädalat. Töö ajal pole mul võimalik ka MM-i tulemusi vältida, et saaksin lõppseise teadmata matšid hiljem järele vaadata.
Kahel õhtul nädalas käin FC Buldooseri saalijalgpallitrennis, mis on ilma kahtluseta maailma parim trenn. Sealt puududa - isegi kui samal ajal käivad MM-i mängud -, pole mul mõtteski, kuna ise jalkat mängida on minu jaoks veel tähtsam kui jalkat vaadata. Pealegi olen ma FC Buldooseri eestvedaja, nii et oleks sobimatu endal treeningult puududa. Üks probleem on aga seal sama, mis töölgi - ükskõik, millisesse saalinurka trenni eel või järel ma ka ei põgeneks, ikka imbuvad sealt välja mõned trennikaaslased, kes valjul häälel äsjalõppenud või käimasolevast MM-matšist räägivad, nii et järelevaatamise tarbeks tulemuste vältimine on keeruline.
30. novembriks kutsuti Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) võistlema Tallinna Lõvidega spordimälumängus. Täpselt samaks kellaajaks, mil algas kaks MM-i viimase vooru alagrupimängu. Sealt ma samuti puududa ei soovinud. Kuna olen ise sellel aastal EJAK-i kapten, siis tundsin ka sisemist kohustust klubi mälumängul esindada, et anda omaltpoolt kõik punktikaotuse ärahoidmiseks.
Mäletan, et kunagi lapsena, kui elasin Tartus ja laulsin ka laulukooris, oli mul valida, kas vaadata jalgpalli suurturniiri finaali või käia kooriga Tallinnas laulupeol. Loomulikult ei läinud ma laulupeole. Iseenesest tundub absurdne, et inimesi üldse sellise valiku ette pannakse ning et suurte rahvuslike laulu- ja tantsupidude ajad saavad vutiturniiride otsustavate kohtumiste päevadega kattuda. Eelmise MM-finaalturniiri ajast mäletan naljakat seika, et postkasti oli pandud kutse korteriühistu koosolekule, täpselt ühe mu lemmikkoondise mängu ajaks - no kes teeb nii? Muidugi ei läinud ma sinna koosolekule. Aga seekord on tõepoolest jalgpalli MM-i täismahus vaatamine välistatud ning peamiseks takistuseks jalgpall ise...
Samas ei võta ma enam mängude vahelejäämist nii traagiliselt, kui oleksin seda teinud näiteks 2006. aastal. Toona paistis ikkagi läbi teleri MM-staadionimuru rohelisem. Praeguseks on praktiliselt kõik mu lemmikmängijad karjääri lõpetanud (mõni üksik veel päris lõpetanud pole, aga Katari MM-il neid erinevatel põhjustel enam ei näe).
Õnneks turniiri nüüdses faasis, kus mängudegraafik hõredam, sätitakse jalgpalliüritused aegadele, mis ei kattu otseselt MM-iga. Näiteks üleeile sain muretult käia raamatu "Eesti jalgpalli ajalugu I osa. Koolipoistest Pariisi olümpiani 1924" esitlusel ning seejärel traditsioonilisel ajakirjanike ja Eesti Jalgpalli Liidu ühisel lõunasöögil. EJAK-i järgmise kokkusaamise sain määrata tänaseks õhtuks, kuna MM-il on puhkepäev.
Loodetavasti õnnestub mul ka vähemalt poolfinaale ja finaali kenasti täismahus vaadata. Ja teilgi, head Soccernet.ee lugejad. Soovin kõikidele häid MM-i sõelmängude elamuste jätku!
