Eestil on täna võimalus astuda veelgi lähemale 2016. aasta EM-finaalturniirile. Jah, muidugi võib küsida, et kuidas saab sellist asja väita, kui valiksarja kümnest mängust on mängitud pelk üks. Lubage, ma selgitan.

Nagu kõik jalgpallisõbrad teavad, on Eestil tänu Ats Purje väravale kolm punkti käes. Matš Leedu vastu kasvatab loodetavasti meie arvet veelgi, kuid kui lugeda, mida on peatreener Magnus Pehrsson enne mängu kostnud, siis ei nurisetaks ka viigi üle. See on igati õige suhtumine, sest kui on soov Prantsusmaal peetavale turniirile jõuda, ei saa vastastele, keda võtame kui võidetavaid, punkte kaotada.

Tasub meeles pidada, et Eesti on (pea) alati olnud tugevam kaitse- kui ründefaasis. Seetõttu on mõistlik, et Sinisärgid ei torma Leedu vastu pea ees rünnakule, vaid võtavad mängu kaine mõistuse ja taktikalise küpsusega. Hoiame puuri puhtana ja üritame kontratel nõelata.

Samas vaadakem mündi teist poolt. Me ei saa loota, et võidetavate vastastega viigistades Prantsusmaale jõuaksime. Nende vastu on vaja võitu! Nagu Eestis ikka öeldakse: julge hundi rind on rasvane, mistõttu peaksime olema omaenda saatuse peremehed. Mäletatavasti jõudsime eelmises EM-valiksarjas napilt play-offi, kui Sloveenia võit Serbia üle meite meestele võimaluse finaalturniirile jõuda andis. Vastu tuli Iirimaa, kellele kaotasime kindlalt. Sel korral meil vedas, et üldse nii kaugele jõudsime, järgmisel võib õnn pöörduda.

Minu soovunelm on, et tänane mäng oleks avaldus. Avaldus, kus Eesti näitab head ja teravat ründemängu, jooksutades leedulasi täpse söödumänguga, ning kindlat kaitset. Muidugi, et nii mängida, on vaja relvi, mis Leedu kaitserüüd läbistaks. Need on meil minu hinnangul olemas.

Võtame näiteks Joel Lindpere. Magnus Pehrssoni all on Ostrava Banikus klubileiba teeniv poolkaitsja näidanud vägagi korralikku mängu. Lindpere head söödud ja avanemised poolkaitse ja kaitse liini vahele, kust näiteks Rootsi vastu oli näha, et meil on mängijaid küll, kellele palli edasi mängida. Sergei Zenjov ja Henri Anier on mõlemad liikuvad pallurid, kes suudavad hästi vabu tsoone leida. Lisaks sellele on nad ka kiired. Kuid siin kerkivad õhku küsimärgid.

Vilniuses asuv LFF Stadion on kunstmuruväljak, millel mängimist pelgab kõige enam just Lindpere. "Eks ma olen pisut legomees ka, aga minu tervisele kindlasti kunstmurul mängimine head ei tee. Mulle seal mängida ei meeldi ning ma ei tea kedagi, kes eelistaks ilusale ilmale ja õigele murule kunstkatet," rääkis Lindpere esmaspäevasel pressikonverentsil. Kas Juki tervis peab vastu?

Teiseks suureks küsimuseks on Anieri ja Zenjovi mängupraktika puudumine. Kahepeale on mehed vastavalt Aue Erzgebirges ja Blackpoolis teeninud 239 mänguminutit ehk kaks täismängu ja 59 minutit. Seda pole kahtlemata piisavalt, kuid häid märke näitab see, et Nižni Novgorodi Volga meeskonnast välja söödud Sergei Pareiko on vähesest praktikast hoolimata koondise eest häid esitusi teinud. Siiski, kui heas ja teravas vormis on Anier ja Zenjov ning kas nad suudavad loodud võimalusi realiseerida?

Anieri asemele on Pehrssonil valida laenulepingu alusel Motherwellis palliv Henrik Ojamaa, kes on vaikselt vormi kogumas. Viimases liigamängus Patrick Thistle’i vastu oli mees väga aktiivne ja tabas korra ka latti ning peatreener Stuart McCall kiitis mängujärgselt just eestlase näljasust ja teravust. Ehk alustab rootslane tipuründes Ojamaaga?

Vastus nendele küsimustele selgub täna õhtul, kui Vilniuses lüüakse nahkkera mängu kell 21.45. Kahjuks jääbki minu soovunelm 99,9% kindlusega õhulossiks, kuid kes ütles, et inimene ei või unistada? Leedu mäng oleks taolise statemendi tegemiseks just sobiv koht, sest vastane on kahtlemata mängitav ning võidetav. Ründa, Eesti, Ründa!