Praeguseks on Eesti jalgpalli süda juba peaaegu veerand sajandit tuksunud Kitsekülas kahe raudtee vahelisel alal, kus peale A. Le Coq Arena asub mitu treeningu- ja võistlusplatsi. Vähem kui kümme aastat enne A. Le Coq Arena ehituse algust tehti aga tõsiseid plaane luua mitme treeninguväljaku ja esindusstaadioniga keskus Pelguranda, praegusest Lilleküla jalgpallikompleksist linnulennult kolme kilomeetri kaugusele.

• Lugu ilmus novembrikuu Jalkas.

Jalka käis seiklemas Tallinna linnaplaneerimise ameti arhiivis ning avastas, et endise hipodroomi tagune ala, mis jääb peamiselt Merimetsa asumisse, on juba enam kui 50 aastat tagasi olnud mõttes anda spordi käsutusse. 1971. aastast pärineb näiteks projekt „Pelguranna puhkepargi spordisektor“, mis nägi Kolde puiestee, Sõle tänava (toona Karl Marxi pst) ja Merimetsa tee vahelisele alale ette suure ja uhke spordikompleksi kolme asutuse spordibaasi, sise- ja välisujula, spordihoone, jäähalli ja tribüünidega staadioniga.

Praeguseks on sellele alale ehitatud hoopis politseijaoskond ja Pelgulinna riigigümnaasium, samuti omajagu elumaju.

Jalgpalli vaatest hoopis uhkem, põnevam ja suurejoonelisem plaan sündis aga 1990. aastaks tootmiskoondise Salvo tellimusel. Peamiselt väga erinevaid tarbeesemeid tootnud ettevõte on nüüdseks küll osaliselt maha müüdud ja osaliselt likvideeritud, kuid omalaadne jalgpalliseos on sel tänaseni: nimelt asub Peterburi tee 81 just Salvo jaoks omal ajal ehitatud uhke tootmis- ja büroohoone, kus on praeguseks aastaid tegutsenud teiste seas TV3. Just sellest majast on kommenteeritud ja kommenteeritakse siiani meeletul hulgal välismaa jalgpalliülekandeid ja edastatakse need vaatajatele.

Salvo tellimusel koostatud plaan puudutas piirkonda, mis jääb Kolde tänava ja Pelguranna tänava nurgast umbes 500 meetrit lõuna poole ning jääks osaliselt praeguse Kodulahe elukvartali ja Rocca al Mare rannapromenaadi kohale. Aadressi Paldiski mnt 72 kandnud projekt soovis mereäärsele alale ära paigutada viis jalgpalliväljakut ja sisehalli. Üks harjutusväljakutest oleks olnud pinnasekattega (kunstmuruväljakuid tol ajal veel Eestis ei tuntud) ning võistlusväljak oleks olnud neljast küljest tribüünide ja valgustusega.

Dokumentidest tuleb välja, et ühel hetkel võttis jalgpallikompleksi rajamise enda hooleks selle tarbeks asutatud aktsiaselts Stroomi Sport. „Aktsiaseltsi loomise põhiideeks on esmalt jalgpallikompleksi väljaehitamine, et Eesti jalgpallile paremad treeningute ja võistluste läbiviimise tingimused luua. Lähimas perspektiivis on kavas luua suurejooneline polüfunktsionaalne spordikompleks Tallinna linnale, kus teises etapis ehitatakse välja tenniseväljakud, ujulakompleks, saal igasugusteks pallimängudeks ja samuti puhkamistingimused supelranna näol, kuna Stroomi rand oli kuni 1955. aastani tallinlaste üks kasutatavamaid suplus- ja puhkekohti,“ seisab aktsiaseltsi kirja pandud projekti selgituses. Sealsamas on kirjas, et AS Stroomi Sport on loodud 26. märtsil 1992 juriidilistest isikutest, kellena on välja toodud „Tallinna tuntumad tootmisega tegelevad aktsiaseltsid, pank ja projekteerimisega tegelevad aktsiaseltsid“.

1992. aastaks tõmmati esialgset viie vutiplatsiga plaani koomale ning alles oli jäänud ühe võistlusväljaku ja ühe harjutusväljakuga kavand, kompleksi kuulusid veel treeningu- ja teenindushoone, majutus-puhkehoone basseiniga ja supelrannaga seotud hoone. Paraku ei õnnestunud lõpuks ka seda projekti ellu viia.

Jalgpalliliidu arhiivist tuli välja ka üks 1991. aastast pärinev dokument, kus on kõne all veel Salvo koostatud projekt. Selles küsiti rahastust tööstus- ja energeetikaministrilt Jaak Tammelt (kokku 1 500 000 rubla ulatuses) ning sellest tuleb välja, et tööd planeeriti kolme aasta peale (1991–1993). „Palume Teie kaasabi eelpool nimetatud summade eraldamiseks „Eesti Tööstuse“ privatiseerimisest laekuvate summade arvelt,“ seisis jalgpalliliidu kirjas.