Laupäeval langes mulle osaks au külastada FC Santose poolt Helsingis korraldatud vutimaailma esimese ešeloni meeskondade vahelist mõõduvõttu, kui legendaarsel olümpiastaadionil pistsid rinnad kokku Glasgow Celtic ja Tottenham Hotspur.

Tänu heale õnnele sain koha VIP-sektorisse. Näha esimest korda nii kvaliteetset klubitasandi mängu ja kohe kõige kõvemate vendade keskel, mis saaks veel parem olla? Seltskond, kus istusin, oli tõesti väärikas, ent samas kodune. Ümberringi kõlas rohkesti eesti keelt, ringi liikusid ka Santose “vihaseimad” rivaalid Tammekast, näiteks klubi legend Kristjan Tiirik ja peatreener Indrek Koser.

Kuid millised muljed siis päikesekuumaks köetud Soome pealinnast kaasa võtsin? Mis Santose üritusel korda läks ja mida võiks edaspidi korralduses ladusamaks muuta?

Plussid:

• Staadionile saabudes leidis aset juhuslik kohtumine ürituse peakorraldajaga, kes rahva seas erksalt ringi liikus, külalisi tervitas ja nendega toredasti juttu puhus.
• Löödi väravaid! Tõeks ei saanud üks minu suuremaid mängueelseid hirme – kartus, et tuleb igav 0:0 või 1:0 mäng. Väravaid muudkui tuli ja tuli, mängu lõpuks kokku tükki seitse ning neid oli tõesti igale maitsele - ilusad kombinatsioonid, suurepärased kauglöögid, briljantne karistuslöök, penalti ja muidugi ka asja juurde käinud kobistamised. Kahjuks küll skoorisid ainult ühe poole mängijad.
• Eestlased tegid teoks suure asja ja said seejuures endale korralikult reklaami – eestimaised reklaamid domineerisid nii väljaku ääres kui ka suurel staadionitablool. Vägev! Santose rahvas väärib tõesti kiitust!
• Tottenham, kes näib Soomes omavat suurt fännibaasi (ehkki staadionil võis näha ka plagu tekstiga Russian Spurs), tõi kohale pea kõik suuremad staarid ning kuigi ma pole kunagi olnud nende toetaja, muutus see meeskond läbi mängu aina sümpaatsemaks. Nende poolt oli esitus tõesti muljetavaldav, pall liikus ja mehed olid hingega asja juures. Algaval hooajal vaatan nende mängu kindlasti natuke teise pilguga.
• Esimese asjana sadamahoonest välja astudes oli tõesti kodune näha FC Flora fänne laulmas Eesti tribüünidelt tuttavaid laule.

Miinused:

• Celtic jättis halva üllatusena (ka korraldajatele) koju nii peatreeneri kui ka enamiku põhimeestest. Mäng kulges seetõttu ainult ühte väravasse ja asja ei muutnud paremaks ka 14143-päise kodupubliku rõõmuks kaptenipaela kandnud Teemu Pukki poolt platsil viibitud 52 minutit. Oli šotlaste õnn (osaliselt ilmselt tänu kuumale ilmale), et Spurs neile vaid kuus tükki kotiga kaasa pani.
• Pisut jättis soovida korralduslik pool. Tundus, et kõigist sektoritest ja tsoonidest ei olnud informeeritud ka staadioni turvatöötajad, mistõttu pidin õigesse sektorisse jõudmiseks pikalt mööda staadionit sihitult ringi liikuma.
• Väljalubatud VIP-alagi polnud nii uhke, kui minu senised (tõsi, napid!) varasemad kogemused on näidanud. Kaelakaart lubas nii värvikat programmi (kenad tüdrukud, hea DJ, toredad atraktsioonid), head toitu kui ka Hugo Llorisi ning Paulinhot, paraku pidin sellest kõigest suu puhtaks pühkima. (Asi polnud siiski lõpuni hull. Tegelikult süüa ikka pakuti ja seda tegelikult igati kenade tüdrukute poolt, aga ainult kalli raha eest...)
• Mõistagi tuleb aru saada sellestki, miks äsja lõppenud MM-il kaugele purjetanud koondiste mängijaid Helsingis kohal ei olnud – alles nad ju klubi juurde tagasi jõudsid.
• Staadionil oli väga raske leida mängu kava, lõpuks jäi küll üks sellelaadne toode näppu, kuid seegi oli täis kirja- ja loogikavigu.

Lõpetuseks aga olgu huvilistele ära toodud näiteid kohalikust hinnapoliitikast. Kaasamõtlemiseks: mida teie oleksite võtnud ja mida jätnud võtmata?

• Õlu - 7 eurot
• Karastusjoogid - 4 eurot
• Kohv - 3 eurot
• Pitsalõik - 6,5 eurot
• Kolme priske viineriga täidetud topsike (nakkimukki) - 6.5 eurot
• Hot dog - 5 eurot