Kuldse ikooni sünd

29. NOVEMBER 2018 16:47

Anders Nõmm

Kahe nädala eest lahkus elavate seast Aldyr Garcia Schlee, mees, kelle kätetööks on üks jalgpalliajaloo tuntumaid sümboleid.

Keset kinoseanssi kuulutab kõlaritest kostuv hääl: "tähelepanu, see on erakorraline teade!" Mustvalge film pannakse seisma ja äkitselt süttinud tuled valgustavad ehmunud nägusid. Sekundi jooksul jõuab inimeste peadest läbi käia palju, nii palju mõtteid. Mis oli ometi juhtunud? Kas keegi tähtis on surnud? Kas hoone põleb? Midagi veelgi hullemat? Uruguaylased olid Teise maailmasõja keerisega liitunud küll kuus kuud enne sõjategevuse lõppu, ometi oli sellest möödas vaevalt viis aastat. Mis siis, kui kõik jälle...

"Cine Rio Brancol on hea meel teatada, et Uruguay on võitnud Brasiiliat ja tulnud jalgpalli maailmameistriks!"

Veel üks sekund vaikust ja siis asendub pahaendeliselt alanud teade Uruguay hümni joviaalsete avanootidega. Istmetelt püsti karanud inimesed langevad kaasa lauldes üksteise embusse. See on Uruguay pidu, spontaanne ja väike; pea poolteist tuhat kilomeetrit Maracanast eemal, siin, nelja tuhande elanikuga Rio Brancos, kohe Brasiilia piiri ääres. Kui vabastav võis olla teadmine, et millegi kohutava asemel hakkab nende järgmiseid elunädalaid saatma triumf; et nii nagu 20 aastat varem, oli väike Uruguay otsustavas mängus suurele naaberriigile säru teinud ja sai ise taas kullasäras peesitamist nautida! 15-aastane brasiillane Aldyr Garcia Schlee ei tõusnud Rio Branco ainsas kinosaalis oma istmelt. Emotsioonide virvarr oli tema jaoks liig. Nii juhtub, kui süda räägib üht, aga mõistus teist keelt.

Paar tundi enne rõõmupidu Rio Brancos; paar tundi enne lõpuvilet Maracanal; oli Rio de Janeiro linnapea Antonio da Silva suurt mängu võõrustanud staadioni lähedal valjuhääldisse lausunud: "teile - mängijatele, keda kaasmaalased tervitavad varsti maailmameistritena, annan au kui võitjatele!" Et Brasiilia Uruguayle kaotab, ei olnud võimaluseks, aga ometi puges Alcides Ghiggia madal löök 11 minutit enne matši lõppu Moacyr Barbosa käe alt läbi.

"Maracana on ühe liigutusega vaikima sundinud vaid kolm inimest: Frank Sinatra, paavst Johannes Paulus II ja mina," on Ghiggia kuulsaks tsitaadiks.

Brasiilia kaotus oli midagi enamat kui jalgpallikatastroof. "Ghiggia värav võeti vastu kõrvulukustava vaikusega, aga selle mõju oli nii tugev, et see tabamus; üks lihtne värav; jagas Brasiilia elu kaheks selgelt eristatavaks faasiks: enne ja pärast seda väravat," pakkus ajakirjanik Joao Maximo. "Ükski teine värav pole sportliku fakti piiridest sellisel moel väljunud ja saanud ühe riigi jaoks ajalooliselt nii tähtsaks momendiks," arvab raamatus "Kaotuse anatoomia" mängu ja selle ühiskondlikku mõju analüüsinud Paulo Perdigao. "See juhtus ajal, mil Brasiilia hakkas endast mõtlema kui riigist, mida ootab suur tulevik. Tulemus tähendas aga süüdlaste ja vastuste väsimatuid otsinguid," on kirjutanud antropoloog Roberto DaMatta.

Ghiggia löögi enda selja taha lubanud väravavaht Moacyr Barbosa ei pääsenud oma eksimusest kunagi. "Brasiilia seaduste järgi on maksimaalne võimalik karistus 30 aastat. Minule on aga määratud eluaegne," tõdes Barbosa mõned aastad enne surma.

Brasiillastele omane ebausk pani neid otsima ka vähem tõenäolisemaid süüdlasi. Rio ajaleht Correio da Manha kirjutas kolm aastat pärast finaali, et sinise kraega valgete särkide, milles koondis oli seni mänginud, puhul jäi vajaka "psühholoogilisest ja moraalsest sümbolismist". Deemoneid leitakse selles kaunilt hullumeelses riigis igas suuruses ja kujus. Ühes alaliiduga korraldati konkurss koondisele uue, kõiki Brasiilia lipuvärve kasutava võistlusvormi loomiseks. Võitvat disaini pidi koondis kandma 1954. aasta finaalturniiril.

Aldyr Schlee, nüüd 19-aastane, töötas Uruguay piirist veidi enam kui saja kilomeetri kaugusel asuvas Pelotase linnas illustraatorina ja oli tihti pidanud kohaliku ajalehe spordikülgedele jalgpalluritest pilte joonistama. Miks siis mitte konkursist osa võtta? "Ma olin vihane, et nad käskisid disainis kasutada Brasiilia lipu kõiki nelja värvi," rääkis Schlee pool sajandit hiljem riigi jalgpalliajaloost rääkivas raamatus "Futebol" Briti kirjanikule Alex Bellosele. "Kolm värvi oleksid veel sobinud. Aga neljaga on väga raske töötada. Ükski meeskond ei kasuta vormil nelja värvi ja pealegi on need sellised, mis ei sobi omavahel eriti kokku. Kuidas sa saad ühele särgile panna valget ja kollast? Tulemuseks on Vatikani koondise vorm!"

"Valge ja sinine sobivad kokku - sinine valgete detailidega või vastupidi. Seega oli pükstega lihtne," meenutas Schlee oma toonast mõttekäiku. "Mis värvid olid üle jäänud? Kollane ja roheline ehk need, mis sümboliseerivad Brasiiliat kõige enam. Kui seome oma juustesse paelu, on need alati kollased või rohelised. Tegin enam kui sada sketši: kaks paksu triipu, nagu X; suur V, nagu Argentina klubil Velez Sarsfieldil. Lõpuks leidsin, et särk pidi olema lihtsalt kollane, sest suure rohelise detailiga tundus see ebaloogiline."

Noore illustraatori visand ei vastanud tegelikult konkursi reeglitele, sest Schlee ei kasutanud Brasiilia lipul olevat sinist, vaid sellest mitu tooni heledamat värvi koobaltsinist. Brasiilia alaliidule meeldis komplekt aga nii väga, et lipusinine unustati koheselt ja see pole veel 60 aastat hiljemgi vormile jõudnud. Aldyr Schlee visand edestas konkursil enam kui 300 konkurendi oma; teise koha sai saatusliku 1950. aasta finaalturniiri postri disaininud Nei Damasceno, kelle nägemuse järgi oleks Brasiilia hakanud mängima rohelises särgis, valgetes pükstes ja kollastes sokkides.

"Kuradi kohutav mõte," naeris Schlee Bellosele.

Esimesel MM-il kaotas Schlee disainitud vormides mänginud Brasiilia veerandfinaalis Ungarile, 1958 tuldi maailmameistriteks sinistes särkides, sest kollaseid oli õigus kanda üllatuslikult finaali jõudnud võõrustajariigil Rootsil. Neli aastat hiljem kaitsti tiitlit küll Schlee vormis, aga maailmakuulsaks sai Brasiilia komplekt alles 1970. aastal, kui MM-finaalturniir jõudis esmakordselt inimeste kodudesse värvilise telepildi vahendusel. Kollane särk oli maagiliselt glamuurne ja staaridest kubisev (Pele! Jairzinho! Carlos Alberto! Rivellino! Tostao!) Brasiilia koondis selle vääriline. Maailma jaoks oli see armastus esimesest silmapilgust.

Schlee loodud kollane särk on jalgpalliajaloos nii ikooniliseks nähtuseks, et raske on Brasiiliat ilma selleta üldse ette kujutada. See on ood tehnilisele, enesekindlale ja ekstravagantsele jalgpallile, mis jõudis paljude teadvusesse tänu Brasiiliale; kuldsele Copacabana rannale, Riot enda käte vahel hoidvale Kristuse kujule ja paremat tulevikku ootavatele faveladele. Joga Bonitole, jalgpalli Pühale Graalile, mõeldes kerkib silme ette pilt kollastes särkides ja sinistes pükstes kõksivatest Ronaldinhost, Ronaldost ja Roberto Carlosest. Jalgpallikoondise särk on brasiillaste jaoks püha, tähtsam rahvusliku identiteedi sümbol kui riigilipp, mille sinist ketast on 'kaunistama' jäänud iganenud militaristlik moto Ordem e Progresso.

On paradoksaalne, aga brasiillaste ebausu- ja müüdilembusele mõeldes üldse mitte üllatav, et Aldyr Schlee ei sallinud tegelikult ei oma loomingut ega Brasiiliat tervikuna. Konkursi võitmisega kaasnes internatuur riigi tähtsaimate illustraatorite käe all ja Schlee kolis Riosse, kus ta elas ühes majas Brasiilia koondislaste Paulinho de Almeida, Salvadori ja Dequinhaga. See, mis oleks enamike noorte brasiillaste jaoks olnud unistuse täitumiseks, osutus Schlee jaoks traumeerivaks kogemuseks. Koondislased pidasid uskumatuid pidusid ja olid vaat, et igal õhtul maani täis, samal ajal vooris majja kümneid ja kümneid naisi. Schlee illusioon kunagistest kangelastest purunes ja ta kolis tagasi Uruguay piiri lähedale Pelotasesse, kus ta visandas veel ühe jalgpallisärgi - puna-rohe-kollase vormi, mida kodulinna klubi Gremio Farroupilha kandis ühes 0:4 kaotusmängus ja lasi seejärel hävitada.

Hiljem sai Schleest tunnustatud kirjanik, kelle artikkel Brasiilia õliressurssidest võitis riigi tähtsaima ajakirjanduspreemia, oma raamatutes uuris ikoonilise vormi looja aga isikliku ja rahvusliku identiteedi konflikti. Aldyr Schlee sündis Brasiilias, aga tundis end alati rohkem uruguaylasena.

Üheks tema kuulsaimaks teoseks on 1995. aastal ilmunud "Cuentos de Futbol" ("Lood jalgpallist"), mille ühes peatükis meenutab Schlee 1950. aasta finaali kahe narratiivi läbi. Rio Branco kinos filmi vaadanud poiss kõnnib koju käed taskus, jalaga kive toksides. Teine, Maracanal mängu vaadanud poiss, kirjutab: "ma nutsin, kuigi ma ei teadnud, miks. Emotsiooni tõttu, see oli kindel; aga see emotsioon oli puhas, mitte õnn ega kurbus. Võib-olla seetõttu, et võitsin, aga võib-olla seetõttu, et kaotasin; ma nutsin taga selle külma, selle kuuma, selle võimatu pärastlõuna süütut maagiat."

Maua sild; füüsiline piir Brasiilia ja Uruguay vahel, millest Schlee 1950. aasta juulis Rio Branco kinno pääsemiseks üle kõndis; oli tema teoste keskseks sümboliks. Üleminek ühelt minalt teisele. Kui Alex Bellos oma raamatut kirjutades Schleel külas käis, rippus silda kujutav maal mehe kodu elutoas. Aldyr kinnitas, et ammuse konkursi võitmine oli tema eluloos väheoluliseks detailiks. Juhuseks. Kui Bellos, Schlee ja tema naine külastasid Brasiilia ja Uruguay vahelist mängu, hoidis Schlee vargsi taskus Uruguay rinnamärki ja internetist prinditud lipukest. Uruguay võitis kollaseid särke kandnud Brasiiliat 1:0. Schlee ei suutnud naeratust varjata.

Aldyr Garcia Schlee suri 15. novembril 83-aastasena, järjekordse Brasiilia ja Uruguay mängu eelõhtul. Teda austati minutilise leinaseisakuga ja kuigi Schleele oleks tulemus pettumust avaldanud, saatsid maailma kuulsaimad kollased särgid ta viimsele teekonnale 1:0 võiduga. On brasiillaste saatuseks, et igas kaotuses peitub alati killuke rõõmu; igas võidus killuke kurbust.

KOMMENTEERI

Hooaja kokkuvõte