Eesti U-17 koondise tänavused tulemused annavad algava EM-valikturniiri eel alust optimismiks. Peatreenerina sellisel tasemel debüüti tegev norralane Lars Hopp usub samuti, et Inglismaa, Põhja-Iiri ja Walesiga heideldakse edasipääsu nimel.

U-17 koondis on pidanud sel aastal seitse kohtumist, millest on võidetud kolm (Itaaliat ja kaks korda Lätit), viigistatud kaks (Soome ja Leeduga) ja kaotatud samuti kaks (Norrale ja Leedule). Vaid korra on lahkutud väljakult väravat löömata.

Eelseisval kodusel EM-valikturniiril on kõik vastased samast kandist. Juba sel pühapäeval kell 18 võõrustatakse Inglismaad, teisipäeval kell 18 Põhja-Iirit ja reedel kell 15 Walesi. Kõik Eesti mängud peetakse A. Le Coq Arenal.

Lars Hoppist saab Frank Bernhardti lahkumise järel Eesti noortejalgpalli juht. Soccernet.ee-le antud intervjuus räägib ta eelkõige U-17 koondisest ja eelseisvast turniirist, aga ka enda kogemustest ja plaanidest. Norrast pärit treener on lühikese ajaga õppinud ära eesti keele ning kasutab seda ka koondise sees. Intervjuu eelistas ta siiski anda inglise keeles.

Alustuseks räägi natuke endast. Tulid Eestisse aastal 2008, millised olid Sinu kogemused enne seda?

Töötasin koos Frankiga, kellega oleme siin samuti koos töötanud, St. Pauli reservmeeskonna juures. Enne seda mängisin Saksamaal, Norras ja Inglismaal poolprofessionaalsel tasemel. Olen mänginud ka koos Frankiga Kielis. Sedasi see kontakt Eestiga sündiski - ta kutsus mind siia abiks.

Eestis oled töötanud peamiselt Franki assistendina noortetöö koordineerimise alal ja samuti olnud mõnede nooremate koondiste treeneriks?

Jah, alustasin U-15 ja U-18 koondiste abitreenerina, aga toona U-15 koondist veel ei olnudki, vaid see oli rohkem nagu mängijate valimine. Pärast seda olen olnud U-15 ja U-16 koondise peatreener.

Nii et see on Sinu esimene kogemus peatreenerina tõsisel võistlusel?

Meil on ennegi turniire olnud, aga see on esimene valikturniir. Selle võistkonnaga oleme koos olnud kolm aastat, oleme mänginud turniire Lõuna-Eestis Läti ja Iirimaaga, siin on käinud Itaalia ja Norra ja siis oleme võitnud turniiri Leedus. Nii et kuttidel on olnud kolm turniiri ja me oleme alati saavutanud minimaalselt teise koha - loodan, et suudame seda nüüd korrata.

Tulemused on sel aastal olnud tõesti muljetavaldavad - olete võitnud Itaaliat ja Lätit. Kas näed selles võistkonnas suurt potentsiaali?

Igas võistkonnas on potentsiaali, ent mis on selles vanusegrupis natuke eriline, on niivõrd lai valik. Kuni tänaseni oli meil veel 22 mängijat treeningutel, aga me pidime nüüd turniiriks vähendama arvu 18-ni ja kui keegi neist neljast väljajäänust osaleks turniiril, siis oleks ma nendega rahul. Selle vanusegrupi tugevuseks on konkurents, see teeb võistkonna tugevamaks ja loob hea atmosfääri. Loodame, et meil õnnestub järgmisse ringi pääseda ja võib-olla saab siis mõni praegu välja jäänud mängija teise võimaluse.

Saad Sa öelda, kes välja jäid?

Viimasel hetkel jäid välja Herol Riiberg Florast, kes on aasta noorem, Artjom Škinjov Narva Transist, Markus Jõgi Tammekast ja viimasena Mihkel Ainsalu Nõmme Kaljust. Herol, Artjom ja Markus olid kõik sellel Leedu turniiril, mille me võitsime, nii et neid oli juba testitud. Aga küsimus oli praegu selles, et kuna me saame võtta turniirile ainult 18 mängijat, siis vajame pingile mängijaid, kes suudavad mängida erinevaid positsioone. See oli üks teemasid, mille põhjal otsustasime.

Selliste suurepäraste tulemustega kaasnevad ka kõrged ootused. Millised on Sinu ootused selle turniiri eel?

Võistkonna mäng on olnud üsna stabiilne. Jalgpallis on vaja ka natuke õnne, mille olulisust kiputakse minu arvates alahindama. Peaaegu sama võistkond, mis võitis Itaaliat, kaotas 0:3 Leedule. Ühest individuaalsest veast piisab, et mäng võtaks täiesti uue kuju. Itaalia vastu seisime korralikult sügaval kaitses ja kasutasime tekkinud võimalused ära. Hea kaitse võib anda suure eelise, aga tähtis on ka teha hea algus ja saavutada hea meeleolu. Kõik meie senised mängud on olnud tasavägised. Ka need mängud saavad olema tasavägised, mis tähendab, et need võivad kalduda mõlemale poole. Peame hoolitsema selle eest, et kõik teevad enda tööd. Olen enesekindel, et suudame siis midagi saavutada.

Kas järgmisse ringi pääsemine on realistlik eesmärk?

Arvan küll. Inglismaa on kõigile raske vastane. Eelmine aasta mängisime me Iirimaaga, tehes nendega 1:1 viigi. Ma ei usu, et Põhja-Iirimaa ja Wales on neist palju tugevamad, nii et ootan tasavägiseid mänge. Näis, mis tulemusi see meile toob. Peamine, et mängijad teevad oma tööd ja annavad endast parima - ning kui sellest piisab, siis on see suurepärane.

Mänguplaan Inglismaa vastu lähtub ilmselt kaitsest, aga kas teiste vastu peab Eesti proovima ka mänge domineerida?

Ma arvan, et meie stiil ei ole vastaste domineerimine. Nagu ma juba ütlesin, siis kõik meie mängud on olnud tasavägised. Kui võimalik, siis proovime rünnakule vaadata, aga absoluutsed prioriteedid on distsiplineeritud kaitse ja vastastele väravalöömise raskeks muutmine. Samas on meil mängijaid, kes suudavad ise skoori teha, nii et peame kasutama oma võimalusi ja lubama neid vastastele võimalikult vähe.

Mida Sa näed selle võistkonna tugevustena? Kaitset?

Ma arvan, et suurim tugevus on meeskonnavaim ja fakt, et me oleme kaua koos töötanud ja tunneme üksteist hästi. See on eelis võrreldes teiste meeskondadega. Tean, et näiteks Inglismaa võistkond on palju muutunud, sest neil on väga lai valik. Meie oleme aga kaua koos mänginud, mängijad tunnevad üksteist ja teavad, mida treenerid neilt ootavad. See annab enesekindlust, kui tead täpselt, mida tegema pead. Nüüd tuleb seda lihtsalt teha nii hästi kui võimalik ja siis näeme, kui kaugele see meid viib.

Sel aastal on olnud ainult üks mäng, kus te ei ole väravani jõudnud. Ründava poolega võid ka rahul olla?

Jah, meil on palju erinevaid mängijaid, kes võivad väravaid lüüa. Vastastele ei piisa ainult ühe meie ohtliku mängija markeerimisest, vaid meil on viis-kuus potentsiaalset skoorijat. See on kindlasti tugevus, et mängijad erinevatelt positsioonidelt võivad tulla ja töö ära teha.

Palun räägi natuke Frank Liivakust ja Svjatoslav Jakovlevist. Eestis ei ole neid kuigi palju mängimas näha saanud.

Frank kolis noorelt Hollandisse, tema isa on sporditreener ja ta on elanud juba vähemalt kuus aastat seal. Ta on seal heas klubis, mis kuulub vist Ajaxi võrgustikku. Ta võttis meiega ise ühendust ja on mänginud meiega juba alates U-15st. Oleme hoidnud kontakti ja alati kui ta tagasi tuleb, võtab võistkond ta hästi vastu. Ta räägib head eesti keelt ja ei paista välismaalasena, kõik on väga positiivne. Suhtleme ka tema klubitreeneriga ja jälgime tema progressi.

Svjatoslaviga on natuke erinev olukord. Ta mängis 13-aastasena Sillamäel, oli juba meie skautimissüsteemis sees ja osales talenditreeningutel. Siis oli näha, et ta oskas natuke mängida, aga ta ei paistnud teistest oluliselt parem. Seejärel liitus ta aga Zenitiga ja sealt alates on ta suurepäraselt arenenud. Iga kord siia tulles on ta üha parem. Lisaks on ta hea näide integratsioonist, sest kui ta mängis esimest korda meie eest U-16 koondises, siis pärast seda oli meil väike jutuajamine ja ma soovitasin tal eesti keelt õppida. Siis ta ei rääkinud veel eriti. Aga nüüd saan ma oma kehva eesti keelega temaga räägitud! Ma ei tea, kuidas ta sellega hakkama sai, sest ta elab Sankt-Peterburgis, aga kuidagi ta seda tegi. Teised kutid näevad ka, et ta näeb keele õppimisega vaeva ja muutub üha paremaks.

Kaks väga positiivset kutti.

Aga mängijaomaduste poolest?

Frank on läbi ja lõhki keskründaja, väga hea lõpetaja, oskab hästi palli hoida ja sellega joosta. Samuti on ta väga hea meeskonnamängija, mis muudab tema sobitamise võistkonda lihtsaks.

Svjatoslav on rohkem nagu vaba hing. Ta annab sellele võistkonnale ettearvamatust, mida on samuti vaja. Ta ei karda kunagi ise proovida ega ühtegi vastast. Ta mängib tavaliselt keskväljal, nii et ta võtab vastaste mängujuhi alati hea meelega enda peale ja võitleb temaga. Väga vapper ja töökas kutt.

Kas Sa soovitaksid kõigil mängijatel nii noorelt välismaale minna või on Eestiski piisavalt head tingimused?

Ma arvan, et on häid näiteid mõlemalt poolt. Kui on võimalus noorelt välismaale minna, siis peaks seda hoolikalt kaaluma, sest neid võimalusi ei tule nii tihti. Eesti noormängija ei saa öelda, et nüüd 17-aastasena ma ei lähe, vaid lähen hoopis 19-aastaselt. Kui mängija sellise pakkumise saab, siis tuleb vaadata ka seda, mida klubi pakub väljaspool jalgpalli, haridus on oluline. Üldiselt on positiivne, kui end proovile pannakse, sest siis tead pärast ka ise, et vähemalt üritasid.

Ma arvan, et lahkumine on normaalne otsus, aga siia jäädes tuleb vaadata, et saaks mängida parimal võimalikul tasemel. Hiljem meestejalgpalli jõudes on oluline saada mänguaega ja see on Eestis lihtsam kui välismaal. Teisest küljest võib Eestis olla raskem teha järgmist sammu. Nii et jagub nii poolt- kui ka vastuargumente, aga kui mängija soovib ise minna, siis ta peaks ka minema.

Saad Sa nimetada võistkonna võtmemängijaid või liidreid?

Meil on kaks väga head väravavahti, kellest üks (Matvei Igonen - toim.) sai nüüd kahjuks vigastada, aga Magnus Karofeld on väga hea. Meil on neli väga head keskkaitsjat, saame neid vabalt vahetada - Sten Sinisalu, Märten Kuusk, German Šlein, Nikita Reinthal - kõik nad võivad teha väga head tööd. Keskväljal on meil Rauno Sappinen, meie kapten. Lisaks kaks väga head ründajat - Esiliigas Puumas mängiv Andry Järva ja Frank Liivak. Võiksin nimetada 2-3-4 mängijat veel - selle meeskonna tugevus on hea tasakaal. Asendamatuid mängijaid ei ole, aga mõned on muidugi eriti olulised.

Kas te suhtlete võistkonna sees eesti keeles?

Jah, kui võimalik, siis küll. Kui ma räägin pikalt eesti keeles, siis väsin väga kiiresti, aga minu sõnavõtud ei ole väga pikad ja ma üritan anda lihtsa sõnumi ikka eesti keeles. See varieerub olenevalt sellest, millest tahan rääkida.

Sa räägid eesti keelt ehk isegi paremini kui mõned Eesti mängijad?

Ei, ma ei usu. Ma arvan, et nad räägivad üsna hästi, aga nooremad mängijad pelgavad natuke rumalalt kõlamist. Seetõttu üritan ma ka enda halba eesti keelt võimalikult palju kasutada, sest siis nad näevad, et kui treener teeb palju vigu, siis on see okei. Olen üritanud seda julgustada alates ajast, mil esimest korda U-15 vanuses kokku tulime: keegi ei naera sinu üle ega näita näpuga, kuni sa vähemalt üritad.

Näiteks Svjatoslav räägib samuti väga halba eesti keelt, aga ta teeb seda väga valjult ja selgelt, nii et kõik saavad aru, mida ta öelda tahab (muigab). See on okei, keegi ei hakka tema grammatika vigu parandama. Aitame kõik üksteist.

Mõned treenerid ei kaasa võistkonda mängijaid, kes eesti keelt ei räägi. Sinu vaade sellele?

Ma arvan, et see tõuseb teemaks siis, kui see hakkab jalgpalli mõjutama. Lõppude-lõpuks oleme me ikkagi jalgpallivõistkond ning kui kaks mängijat on võrdsed ja üks neist mõistab, mida treener temalt tahab, ja teine mitte, siis on see eelis. Ma ei usu, et mängijaid jäetaks välja nende tausta pärast, vaid treeneri mittemõistmine on probleem.

Kuna eesti keel ei ole minu emakeel, siis on mul ehk lihtsam neid integreerida, sest ma pean oma jutud väga lihtsana hoidma. Aga kui treener on eestlane, siis räägitakse ainult eesti keelt ja mängijad peavad hakkama saama. Seda me ütleme ka oma mängijatele, et järgmine aasta võib tulla uus treener, kes ei räägi teiega inglise keelt ega halba eesti keelt. Mängijad saavad U-15 koondises kohe selgeks, et keele õppimine on neile endale kasulik.

Nii et Sina ei ole kunagi kedagi sel põhjusel välja jätnud?

Ei. Aga kui mängijad on võrdsed, siis mõjutab see küll. Elu jalgpallis on juba selline, et vahel tuleb võistkonna huvides jätta välja mängijaid, kes sulle meeldivad. Ja keel on nagu omamoodi jalgpallialane oskus.

Nüüd kus Frank on Eestist lahkumas, saab Sinust noortesüsteemi esimene mees. Mida oodata - uusi ideid, muudatusi?

Olen aidanud Frankil süsteemi üles ehitada, nii et ma ei näe põhjust kõike täielikult muuta ja nullist alustada. Arvan, et mis me oleme teinud, töötab päris hästi. Tulekul on ka uusi projekte, me tahame jalgpalli rohkem koolidesse viia. Ma ise ei tegele sellega väga palju, aga aitan koostada programmi ja organiseerida.

Oleme teinud head lähtepunktid ja peame nüüd kõik asjad ühendama. Selleks on meil ka tehniline direktor Arno Pijpers, kellega peame muutma vundamendi ühtseks ja hoolitsema selle eest, et me liigume kõik samas suunas. Aga me ei muuda enam midagi nii kapitaalselt nagu viimasel viiel aastal, vaid üritame selle peale ehitada, seda edasi arendada.

Sina plaanid veel kauaks Eestisse jääda?

Jah, mulle meeldib siin. Kuniks mind tahetakse, jään ma hea meelega. Töö on suurepärane, saame aidata noortel mängijatel eesmärke saavutada. Töökaaslased on toredad, riik on kena - olen siin õnnelik.