Lilander: Paidega mängides juhtub aeg-ajalt kummalisi asju (0)
Tallinna FC Flora äärekaitsja Michael Lilander on enne olulist Premium liiga kohtumist Paide Linnameeskonnaga põnevil – vastaseks ju tema endine koduklubi. Ülesanne on aga nii tema kui ka teiste florakate jaoks tuttav.
"Ma olen ju Paide eest ka mänginud, eks ikka on natuke teistsugune tunne ja lisamotivatsioon ka juures," mõtiskles Lilander Soccernet.ee-ga vesteldes. "Mõlema jaoks väga tähtis mäng, meile isegi ehk rohkem. Aga vahet ei ole, mis tabelis on, nendes mängudes ei anna keegi midagi järele."
"Viimastel aastatel on meil Paidega olnud väga tasavägiseid mänge. Ning muidugi ka selliseid, kus juhtub mingeid kummalisi asju: punased kaardid või suurest kaotusseisust tagasitulek. Kõigeks tuleb valmis olla," teadvustab kaitsemängija.
Kuigi kõrvaltvaatajale võivad Flora hooajad näida võrdlemisi sarnastena – stabiilne hoog, mis kulmineerub tiitliheitluse ja tihtipeale ka meistrikarikaga –, siis Lilanderi sõnul tunnetavad mängijad erinevusi ka. "See aasta on kasvõi isiklikult ikkagi veidi teistmoodi: muidu olen ma Flora eest ikka terve püsinud, aga sel aastal jäid mul esimesed mängud vahele," jutustas ta.
"Tulin tagasi, siis olid rasked mängud – praegu seise vaadates on igasugused tagasitulekud, viigid ja võidud väga suureks abiks olnud. Kui on kümnes või kaheksas voor, siis sa ei mõtle sellele, aga meil vanemad mängijad – Kostja [Vassiljev] ja Ken [Kallaste] – tuletavad ikka ja jälle meelde, et kolm punkti on kõige tähtsamad. See võib olla selline kulunud väljend, aga nii lihtsalt ongi. See on see, mis hooaja lõpus loeb."
Aga kuidas meeskondlikult ühepalgeliste aastate vahel navigeerida? "Tuleb leida erinevaid nurki, mille alt iseendale psühholoogiliselt ligi saada. Kui sa mõtled iga aasta lihtsalt, et nüüd ma tahan tiitlit võita, siis sellest ju ei piisa," arvas Lilander. "Pead oma mängus – ja ka elus – leidma mingisugused nüansid, mis hoiavad sind värskena. Kui mõtled ainult tiitli peale, siis see sööb su ära. Oluline on ka väljaspool jalgpalli sellest keskendumisest puhata, olla perega või sõpradega. See on ehk isegi kõige tähtsam."
Flora koosseis on püsinud aastate vältel võrdlemisi sarnasena. On olnud tulijaid ja minejaid, aga tuumik on säilinud. Suurt uuenduskuuri pole seni tehtud ega paista ka lähiajal tehtavat.
"Treenerina tahad ilmselt alati värsket verd – uued mängijad pakuvad uusi võimalusi ja käike. Aga mängijana on vast isegi lihtsam, kui sul on kõrval samad inimesed," leidis Lilander. "Sa tead teiste natuuri ja käitumismustreid, on lihtsam mingeid asju teha.
Aga kui tuleb mingi uus mängija – võtame näiteks Nikita Mihhailovi –, siis see toob ka värskust juurde. Keegi teine võib-olla avaneb tänu sellele, sest liitujaks on keegi, kellega ta saab näiteks väga hästi läbi. Üldist pilti võib-olla natuke muudab, aga mulle see samade mängijatega toimetamine täitsa meeldib," arvas ta.
Nii Flora kui suurrivaal Levadia paiknevad neli vooru enne hooaja lõppu liigatabelis 72 punkti peal. Lilander tunnistas, et vana sõpruse tõttu on ta hästi kursis ka tabelinaabri olukorraga, aga liialt sellele ei mõtle. "Ma arvan, et see on väga individuaalne. Ma saan lihtsalt [Levadia väravavahi Karl Andre] Vallneriga väga hästi läbi!" muigas ta.
"Igapäevaselt me päris ei suhtle, aga pigem ikkagi väga tihedalt. Tögame teineteist, tema mind ja mina teda. Võib-olla mina jälgin rohkem kui mõni teine, aga mitte liiga palju," arvas ta.
"Kuulan Soccerneti podcasti ("Pikk ette (ja ise järele)" - M. K.) ka – ma olen [Markus] Jürgensoniga nõus, et parem on teise mängu tulemust teada kui mitte teada," ütles ta. "Psühholoogiliselt on see natuke lihtsam, vähemalt minu jaoks. See lisab mulle motivatsiooni."
