Patuoinaste otsimine on kriisiolukordades tüüpiline nähtus. Eesti meisterklubi Nõmme Kalju ootamatu kollapsi taustal viibutatakse sõrmega mulluse väravakuninga Liliu suunas. Mängupildi põhjal ei ole aga süü lükkamine brasiillase õlule õigustatud.

Kõigepealt olgu täpsustatud, et Kalju ise ei ole Liliut avalikult süüdistanud. Karikamängust Tammekaga jäi ta kõrvale vigastuse tõttu, mis ilmselt oli põhjuseks ka väljavahetamisele viimases liigamängus Kalevi vastu. Liliu nimi tõuseb aga ühe esimesena esile, kui jalgpallisõbrad või ajakirjanikud Kalju probleemide üle arutlevad.

Pole ka ime, et esmapilgul tekib kiusatus Liliu otsa vaadata, kui eelmisel aastal 31 väravat löönud mees on tänavu suutnud 7 mänguga vaid 2 korda võrku sahistada. Talle heidetakse ette tujutut mängu, mille taga nähakse omakorda luhtunud soovi talvel tugevamasse liigasse siirduda.

Erapooletu pilguga Kalju mänge vaadates ei viita aga miski Liliu allakäigule ega alamotiveeritusele, kui välja arvata väravavõimaluste realiseerimine, milles ta on tõepoolest õnnetu olnud. Liikumised võimaluste loomiseks, töömoraal ja meeskondlikkus – kõiges selles on Liliu sama kõrgel tasemel professionaal kui mullu.

Ette heidetakse talle ka väravast liiga kaugel mängimist, kuid sel ei ole midagi pistmist suhtumise või passiivsusega. Ilmselgelt on Liliu rollimuutus seotud Rimo Hundi lahkumisega. Trahvikastis ei ole lihtsalt enam nii palju ruumi, sest varasemalt oli peamiselt just Hunt see, kes seda sinna tekitas.

InStati statistika põhjal võib teha Kalju ründemängust lihtsa kokkuvõtte: Kalju valdab rohkem palli, saadab rohkem palle kasti ja lööb rohkem kaugelt peale kui mullu, ent tulemuseks on ikkagi vähem ohtlikke olukordi (ja väravaid). Veel lihtsamalt: Kaljul napib vastaste värava ees jõudu.

Seda illustreerib ilmekalt ka standardolukordade statistika – kui eelmisel aastal skooris Kalju standardolukordadest 29 korda (penaltid välja-arvatud), siis tänavu on väravani jõutud vaid ühe nurgalöögi järel.

Liliu ise on aga jätkuvalt Kalju kõige teravam mees rünnakul ning otsene osaline enamuses ohtlikest olukordadest. Seda kinnitab tema individuaalne statistika, mille järgi on Liliu rünnakul jämedalt sama heade näitajatega kui mullu. Välja arvatud muidugi see kõige olulisem – väravad –, kuid see on selline näitaja, mille puhul seitse mängu on väga puudulik valim.

Tõele au andes on võimalik statistikast välja lugeda Liliu oluliselt madalamat panust kaitsetöösse võrreldes eelmise aastaga. Silmaga hinnates ei ole vahe aga märgatav olnud ning see võib vabalt tuleneda ka mängude iseloomust – selg vastu seina, on Kalju sunnitud tegelema peaasjalikult ründamisega.

Ajakirjanduses on vihjatud maksmata preemiatele, mis võivad Kalju sisekliimat rikkuda, kuid teadmata nende probleemide tõesust või ulatust, ei paista seniste mängude põhjal motivatsiooni taha midagi jäävat. Superkarikafinaalis murti Levadia vastupanu, surudes justnimelt oma tahtmine jõuga peale. Tähistamine oli samuti pigem ühtsem ja ülevam kui superkarikavõidud tavaliselt kipuvad olema.

Tõenäolisemalt on Kaljule kui tiitlikaitsjale seatud liigkõrged ootused ning meeskond ei ole suutnud nendega toime tulla. Kalju eelmist aastat võiks kirjeldada kui maksimaalset õnnestumist – mänguliselt ei olnud nad põhirivaalidest üle, kuid tiitel rändas nende õuele tänu korduvalt mängude lõpuminutitel enda kasuks pööratud tulemustele. Eks ka sellised "iseloomuga võidud" nõuavad oskusi, aga oluline roll on siiski ka õnnel. Samuti enesekindlusel, mis kaasneb järjestikuste õnnestumistega ja innustab meeskonda lõpuni võitlema/uskuma.

See on klassikaline spordipsühholoogia efekt, mida võime vaadelda igas jalgpallikohtumises initsiatiivi liikumise näol ühe meeskonna käest teise kätte, aga ka suuremas plaanis kaotusejadade või võidulainetena.

Kuid iga seeria lõppeb kord ning teist sama head aastat järjest teha on äärmiselt keeruline. Sarnaselt FC Infonetile kaks aastat tagasi lõi esimese vooru šokk-kaotus meeskonna rivist välja ning pinged lõid pea kohal kokku. Suutmata uue olukorraga kohaneda, kogunes uusi obadusi lühikese aja jooksul nii palju, et rabedus ja hirm iseloomustavad juba kogu meeskonda.

Ründajate väravapõud on vaid selle üheks sümptomiks. Kõikuvalt on tegutsetud ka kaitses, kus seitsme mänguga on lastud endale lüüa sama palju väravaid (9) kui FC Kuressaare. Liliu probleemid väravavõimaluste realiseerimisel on osaks kogu meeskonna ebakindlusest, mitte selle allikas. Nagu nägime karikamängus Tammekaga, on Kalju rünnak ilma temata oluliselt nürim.

Kalju probleemiks ei ole mängijate motivatsioon ega tase, vaid paljude väikeste faktorite kogum (tiitlivõitja surve, konkurentide tugevnemine, keskpärane üleminekuteaken, mänguline ebaõnn, järjestikused ebaõnnestumised ja üha tugevnev pinge, võib-olla ka täitmata kohustused mängijate ees), mis kokkuvõttes väljendub eelkõige psühholoogiliselt. Ainsaks lahenduseks sellises olukorras on jääda rahulikuks, koguda väikesi õnnestumisi ja taastada samm-sammult oma tegelik staatus.

Kui patuoinast on tingimata vaja, siis palju paremini sobiks selleks see, kes iganes oli vastutav Rimo Hundi lahkumise eest. Hundi mängijaomadused sümboliseerivad kõike seda, millest Kalju hetkel puudust tunneb. Hunt tekitas oma võimsa kujuga ruumi Liliule, tema kohalolu muutis standardolukorrad võimsaks relvaks ning Hundi liidriomadused kuluksid hädasti ära mülkast väljaronimisel.

Kuula ka Nõmme Kaljut puudutavat arutelu Soccernet.ee taskuhäälingust "Pikk ette (ja ise järele)"!