Läbi aegade kolmandat korda peetud Euroopa ja Lõuna-Ameerika meisterkoondiste vaheline karikafinaal kujunes finaalivääriliseks mänguks ning tuletas meelde, et Lionel Messit on vara veel maha kanda. 34-aastane Messi vedas Argentina veenva 3:0 võiduni, aidates veelgi süvendada MM-ilt eemalejääva Itaalia madalseisu.

Esimese minutiga näitasid mõlemad meeskonnad, et mingist sõprusmängust pole juttugi – palli võitma lennati nii nagu ühele karikafinaalile kohane! Mõnikümmend sekundit hiljem proovis Angel di Maria keskjoonelt ernestagyirilikult üllatada Gianluigi Donnarummat, ent lõi siiski mööda.

Viieminutilise mängu järel teenis Argentina lubava karistuslöögi, kuid müür peatas Messi ürituse suurema vaevata. Itaallaste esimese ohtlikuma pealelöögi keerutas Giacomo Raspadori 12. minutil Emiliano Martinezele otse sülle. 20. minutil õnnestus Argentina kaitsjatel blokeerida värava ees Federico Bernardeschi madal läbisööt ja Itaalia teenis mängu esimese nurgalöögi ning kohe selle järel omakorda karistuslöögi. Viimase suunas peaga raamidesse, aga ühtlasi Martinezi kinnastesse Andrea Belotti.

Minut hiljem teenis Itaalia veel ühe karistuslöögi ning seda juba ohtlikumast kohast ehk väravale lähemalt. Raspadori sai proovida kaks korda – esimese löögi peatas müür, teine lendas rikošetist nurgalöögiks. Kerge surve alla jäänud Argentina vastas Messi soolo ja oma esimese nurgalöögi teenimisega. Järgnenud Messi tsenderdus külvas Itaalia karistusalas veidi segadust, aga pealelöögini ei jõutud.

Selle vea parandas Messi otsekohe ja kui tema esimese löögi püüdis Donnarumma, siis mõnikümmend sekundit hiljem oli itaallaste väravavaht juba võimetu. Läbisööduga leiti Itaalia kaitsjate vahelt Messi, kes tegi efektse pöörde, pääses Giovani di Lorenzo eest jooksu ja lükkas söödu väravaesisele, kus Lautaro Martinezele jäi jala vastupaneku vaev – Argentina 1:0 ees!

Itaalia asus kannatlikult vastuväravat otsima, jõudmata siiski ohtlike võimalusteni. Suurimaks ohuks jäi Raspadori tsenderdus, mis lendas napilt üle tagumise posti juures oodanud Andrea Belotti pea, märkmisväärseim sündmus oli aga hoopis Messi ja Leonardo Bonucci kokkupõrge õhuvõitluses, mis päädis Bonuccile kollase kaardi ja Messile mõningase murul pikutamisega. Üleminutitel korraldas Argentina hoopis kiire vasturünnaku, Martinezi läbisööt leidis di Maria ja väikse varbatõste järel oli seis juba 2:0!

🏆 #Finalissima

👉 ¡Imparable Di María! Ángel vuelve a exigir a Donnarumma en el arco italiano.

⏱ 15' ST

⚽ @Argentina 🇦🇷 2 🆚 #Italia 🇮🇹 0 pic.twitter.com/tHdNQuWyGq — Selección Argentina 🇦🇷 (@Argentina) June 1, 2022

Avapoolaeg tõestas ühtlasi, kui petlik on vahel statistika. Argentina sai kirja kuus ja Itaalia viis pealelööki, mõlemad suunasid neist raamide vahele võrdselt kolm, aga võrdse mängu asemel oli väljakul toimuv suurema osa ajast Argentina kontrolli all.

Teist kolmveerandtundi alustas Roberto Mancini kolmikvahetusega, ent platsile toodud meeste nimed andsid aimu sellest, et rõhk pannakse siiski eesootavatele Rahvuste liiga mängudele. Juba kogenud koondislase Manuel Locatelli kõrval sekkusid mängu kolmandat korda Itaalia koondist esindama pääsenud Manuel Lazzari ja neljandat korda selle au saanud Gianluca Scamacca. Itaalia mäng sellest kuigipalju teravamaks ei muutunud, hoopis Donnarumma pidi 55. minutil Bonucci kehva tagasisöödu väravajoonelt minema lööma.

Locatelli rikošetiga pealelöögile, mille Martinez vaevata püüdis, järgnes 60. minutil argentiinlaste sirgjooneline vasturünnak. Otamendi leidis pika palliga di Maria, kes lõikas keskele ja sundis terava lati alla suundunud löögiga Donnarumma efektsele tõrjele. Nurgalöögi järel kõmmutas di Maria võimsalt otse õhust ning Donnarummat päästis vaid see, et pall lendas otse värava keskele. Mõni minut hiljem kaotas Emerson oma karistusala lähistel palli ning argentiinlaste välkkiire tegutsemise järel jäi tal üle vaid õnne tänada, et Messilt söödu saanud Giovani Lo Celso jäi väravaga silmitsi liiga terava nurga all ja löök lendas seetõttu mööda.

Itaalia kaotas aina enam keskendatust. Messi röövis oma karistusala lähistel palli Jorginholt, vedas selle ise teise värava alla ja lõi, kuid Donnarumma tõrjus. Järgnenud paari minuti jooksul jõudis Messi veel kaks korda peale lüüa ja Donnarumma kahel korral pareerida. See ajas itaallastel närvi mustaks ja di Lorenzo korraldas 72. minutil Messi vastu tehtud üpris robustse veaga platsil väikese laada, mille tšiillasest peakohtunik Piero Maza siiski üsna kiiresti maha rahustas.

🏆 #Finalissima

👉 Se disputan los últimos minutos en Wembley.

⏱ 41' ST

⚽ @Argentina 🇦🇷 2 🆚 #Italia 🇮🇹 0 pic.twitter.com/SFJNNpspKZ — Selección Argentina 🇦🇷 (@Argentina) June 1, 2022

Ehkki kaheväravaline edu pole kunagi teab mis kindel, oli juba veerand tundi enne lõpuvilet üsna selge, kumb meeskond selle kohtumise võidab. Argentina otsis kolmandat tabamust, itaallastel ei õnnestunud rünnakul miski ja ega sinna õigupoolest eriti jõutudki. Lõuna-Ameerika meistrite enesekindlust iseloomustas seegi, et vahetusest sekkunud River Plate’i ründaja Julian Alvarez, kes põrutas äsja koduklubi eest ühes mängus kuus väravat, kontrollis kohe esimese puutega (!) taas keskjoone kandist Donnarumma taganemisvõimet.

Et häbistamine oleks lõplik, tuli Argentina mõni sekund enne üleminutite täistiksumist vasturünnakule ja kuigi Messi katse ise löögile pääseda ebaõnnestus, suutis ta palli lükata Paulo Dybalale, kelle ülitäpne postipõrkest löök vormistas lõppseisuks 3:0. Argentina võis karika teenitult pea kohale tõsta. Soccernet.ee tegi finaalist järgmised tähelepanekud:

Sunnitud lahkumine Barcelonast ning PSG-s veedetud hooaeg kiskusid Lionel Messi senisest mugavustsoonist halastamatult välja. Vahest polegi väga suur ime, et 34-aastaselt suure elumuutuse teinud mees mõjus sestap suure osa ajast platsil lihtsalt enam-vähem asjaliku Ligue 1 tasemel mängijana, mitte tavapärase superstaarina. Wembleyl pakutud esitus oli seevastu taas kõrgeimast võimalikust klassist, parimate päevade Messi tase.

Eriti hoogu läks Messi teisel poolajal, kui tunnetas, et Itaalia kaitsjad tema peatamisega toime ei tule. Sisse lülitus ainult tõeliselt suurtele mängijatele omane režiim, mis paneks nad justkui kõigest ja kõigist, kes nende ümber, sammu võrra eespool hõljuma. Ääretult sümpaatne oli ka viis, kuidas Argentina meeskond pärast lõpuvilet Messile laulis ja teda taeva poole loopis – olgu ülejäänud koondis täis kui tahes suuri staare, ainulaadset geeniust ja temaga koos mängimise erilisust oskavad kõik hinnata.

🏆 #Finalissima

🎙️ Lionel Messi: "Estamos para pelearle a cualquiera. Hoy fue una linda prueba porque Italia es un gran equipo". pic.twitter.com/RkXFgrBXQ6 — Selección Argentina 🇦🇷 (@Argentina) June 1, 2022

Argentina pani itaallased seejuures paika kahel eri moel. Rünnakul toetuti paljuski individuaalsele meisterlikkusele, just sellest sündis nii esimese kui ka teise väravani viinud eeltöö. Mängu tervikuna kontrolliti aga tänu meeskondlikule tegutsemisele ja viis, kuidas Argentina lapseliku rõõmuga võitu tähistas, ei jätnud kahtlust – nad lihtsalt tahtsid seda karikat itaallastest natuke rohkem.

Mullusuvise EM-finaali sündmuspaik Wembley ei olnud toonase meistri Itaalia vastu seekord enam armuline. Vähem kui aastaga võib jalgpallis väga palju muutuda, sest Euroopa meistrid jäid Põhja-Makedoonialt saadud šokk-kaotuse tõttu eemale MM-finaalturniirist ning nüüd jooksis ka Argentina neist selgelt üle. Probleem pole ainult lüüasaamises, rohkem isegi viisis, kuidas kaotati.

Teisel poolajal, kui Roberto Mancini meeskond pidanuks asuma kaotusseisu vähendama, muutus itaallaste mäng hoopistükkis aina nürimaks ja lagunes lõpuks täiesti. Teise kolmveerandtunni jooksul lubati Argentinal õnne proovida koguni 11 korral, neist löökidest kuus lendasid ka raamidesse ning Gianluigi Donnarumma pidi mitmel puhul kõik oma oskused mängu panema. Ise suutsid itaallased sama ajaga teha vaid ühe pealelöögi ning seegi oli ebatäpne.

🗣️ #Mancini: "They were better than us. We were in the game in the first half but didn't do enough to turn it around after the break."#ITAARG #Finalissima #Azzurri #VivoAzzurro pic.twitter.com/5rzLkMRvlW — Italy ⭐️⭐️⭐️⭐️ (@Azzurri_En) June 1, 2022

Tasub muidugi rõhutada, et ehkki tagaliin oli Euroopa meistritel täpipealt sama mis mulluses EM-finaalis ja keskväljaltki puudus põhitegijatest vaid Marco Verratti, jäi seekord eemale kogu nimekas ründetrio koosseisus Chiesa-Immobile-Insigne, kelle asendajad ei vedanud välja. Meeskonnad tulid mängule ka erinevast lähtepunktist, sest kui Argentinat ootab nüüd selles koondiseaknas ees veel vaid pühapäevane maavõistlus Eestiga, siis Itaalia peab hakkama valmistuma Rahvuste liiga kohtumisteks tugevate vastastega.

Eesootava kahe nädala jooksul mängitakse A-divisjonis Saksamaa, Ungari, Inglismaa ja uuesti Saksamaaga ning Mancini teab ülihästi, et veel ühte ebaõnnestumist talle kardetavasti enam ei andestata. Seega oli igati loogiline, et Itaalia jaoks ei olnud alanud koondiseakna peasündmus kindlasti Finalissima, Argentinale aga küll.

Siiski andis mäng Mancinile kuhjaga mõtteainet, tuletades meelde, miks seekordsed vastased sõidavad MM-ile ja itaallased mitte. Nagu kohtumine näitas, napib meeskonnal teatud positsioonidel sügavust, ennekõike jäädi argentiinlastele alla aga meeskondliku tegutsemise ja tahtejõu poolest. Ning nende omaduste puudumist ei vabanda tipptasemel välja mitte mingite koosseisuvangerdustega. Legendaarse Giorgio Chiellini 117. ja viimane koondisemäng väärinuks kaaslastelt veidi hingestatumat esitust.

A fitting stage to end a fantastic international career 👏#ITAARG #Finalissima #Azzurri #VivoAzzurro pic.twitter.com/354MMbGtoY — Italy ⭐️⭐️⭐️⭐️ (@Azzurri_En) June 1, 2022

Finalissima ehk itaalia keeles lihtsalt "suure finaali" sünnilugu ulatub kaugele eelmisesse sajandisse. 1985. aastal mängisid EM-i ja Copa America võitjad omavahel esimest korda, sest Euroopa ja Lõuna-Ameerika alaliidud otsisid võimalust suhete soojendamiseks. Artemio Franchi karikale peetud mängu korraldamisel võeti eeskuju veerand sajandit varem loodud Intercontinental Cupist ehk Euroopa ja Lõuna-Ameerika klubide omavahelisest duellist, millest nüüdseks on välja kasvanud klubide MM-finaalturniir.

Erinevalt klubide duellidest, mida peeti väikeste eranditega igal aastal, mängiti kunagise UEFA presidendi Artemio Franchi nimeline karikas lõpuks välja vaid kahel korral. 1985. aastal sai Prantsusmaa Pariisis Uruguayst 2:0 jagu, ent neli aastat hiljem ei suutnud Holland ja Uruguay enam kuidagi mõlema jaoks sobivat kuupäeva kokku leppida ning mäng jäigi pidamata. 1993. aastal võõrustas Argentina Taanit, võitis 1:1 lõppenud normaalaja järel penaltitega 5:4, ent sinnapaika võistlus tollal jäigi. Alles nüüd, pea kolm aastakümmet hiljem, õnnestus traditsioon jälle elustada.

Katsetuse võib lugeda edukaks, sest vähemalt argentiinlased võtsid karika nimel mängimist küll väga tõsiselt ja ehk oleks ka itaallaste vastupanu olnud suurem, kui vastane poleks seda lihtsalt nii jõuliselt maha surunud. Ilmselgelt saab Finalissima olla vaid harv sündmus, aga võrreldes näiteks iga-aastase klubide MM-iga, mis pole endiselt loodetud populaarsust saavutanud, on nelja aasta tagune ühest mängust koosnev finaal kuidagi erilisem. Ning loomulikult tasub rõhutada sedagi, et aina tihedamaks muutuvates koondisekalendrites on kõik mandritevahelised üksteise järeleproovimised põnevad, kuna erinevate jalgpallikultuuride kokkupõrge ja/või haakumine loob alati erilisema õhkkonna kui teineteist läbi ja lõhki tundvate vastaste heitlus.

The Messi love in full force 🤗💙#Finalissima pic.twitter.com/wYDYOlFJue — 🇮🇹 Finalissima 🇦🇷 (@EURO2024) June 1, 2022

Kes kohtumist vaatas, mõistab, et kommentaarid on seekord üleliigsed. Nautigem maestro esitusi, kuniks meid veel nendega õnnistatakse.

Itaalia - Argentina 0:3 (0:2)
28. Lautaro Martinez, 45+1. Angel Di Maria, 90+4. Paulo Dybala