Luup peale | Unest ärganud Flora lõi Kalju kindluse ukse viimase hoobiga maha (galerii!) (2)
Kas välk saab lajatada ühe nädala jooksul kaks korda samasse kohta? Jah, saab küll, pidi Nõmme Kalju kibedalt tõdema, kui Flora oli neilt mängu viimase löögiga võidu käest rebinud – täpselt nagu Paide kümme päeva tagasi.
Juba näis, et esimese poolajaga 2:0 edu kätte võidelnud, ent terve teise poolaja florakate surve all istunud ja 60. minutil Märten Kuusel 2:1 lüüa lasknud Kalju peab vastu või lööb suisa ise kolmanda värava, nagu sellistel puhkudel tihti loogiline. Flora võttis aina enam riske ning vasturünnakutel hakkas tekkima šansse, mida vahetusest sekkunud Alex Matthias Tamm ja Djibril Dianessy võinuks teoorias suuta ära kasutada. Ent just viimane eksis otsustavaks osutunud hetkel jalgpalli põhitõe vastu, mille kohaselt tuleb viimastel sekunditel eduseisus rünnakule minnes võtta suund pigem nurgalipule kui väravale.
Floral jäi aega veel üheks rünnakuks, Henrik Ojamaa leidis diagonaaliga Marko Lipu ja kaitsja suunas palli edasi karistusalasse. Kuues esimeses voorus alati Flora algkoosseisu kuulunud, ent nüüd alles 81. minutil pingilt sekkunud Sten Reinkort võttis omaks ja lõi pöördelt ning seni mitme tõrjega hiilanud Henri Perk oli võimetu – 2:2. Ilja Antonov sajatas, Maksim Podhljuzin vajus pikali, Yohan Mannone peitus särgi siss, ent kõik asjata.
Palli keskringist enam mängu ei pandudki, kiire VAR-kontrolli järel kõlas ka lõpuvile. Kalju leer pahurdas eeskätt tribüünil selle üle, et lubatud kolmest üleminutist oli paarkümmend sekundit ülegi tiksunud – aga just nii kaua oli VAR vaadanud üleminutite alguses Kalju karistusalas võimalikku penaltit ja mäng seetõttu seisnud.
Et sellise lõpplahenduseni jõuti, võis vaid mängu avapoolaega jälginud ja seejärel võileibu tegema läinud vaatajale tunduda täiesti uskumatu. Esimest poolaega valitses igati Kalju, tekitamata küll üleliia palju võimalusi, ent realiseerides neid suurepäraselt. 27. minutil teeniti nurgalöök, passiivseks jäänud Flora kaitsjad lubasid selle lahti mängida ning Aleksandr Volkov viis Kalju 1:0 ette.
Flora oli hambutu ka pärast avaväravat. Kulus veel omakorda kümmekond minutit, enne kui Kalju värav suudeti esmakordselt vähegi pikemaks ajaks surve alla panna, aga Perki kimbutada Kalju tagaliin ei lubanud. Tiksus avapoolaja üleminut, kui Kalju lõi ise teise ja üsnagi sama mustri järgi. Seekord mängiti vasakul äärel lahti karistuslöök, Nikita Komissarovi madalat palli ei suutnud ükski Flora kaitsja minema lüüa ning German Šleinil ei olnud ülemäära raske 2:0 teha.
Teiseks poolajaks vahetas Jürgen Henn vasakkaitsesse Michael Lilanderi, avapoolajal sel positsioonil mänginud Marco Lukka liikus keskväljale noore Mihhail Kolobovi kohale. Kalju suudetigi kohe surve alla panna, 52. minutil said kaitsjad viimasel hetkel jala ette avapoolajal täiesti nähtamatuks jäänud Sergei Zenjovi üritusele.
Kohe oli Kaljul hiilgav šanss teises väljakuotsas 3:0 lüüa, aga Igor Subbotin saatis lähilöögi põiklatti ning järgnenud saginas blokeeriti kahel korral järjest Nikita Komissarovi löögikatse. Etteruttavalt jäi see aga Kalju sisuliselt ainsaks teise poolaja väravavõimaluseks.
Flora seevastu keeras aina enam kruvi. Kui 59. minutil ei saanud keegi värava ees jalga vastu Henrik Ojamaa tsenderdusele, siis minut hiljem oli pall ikkagi Pergi võrgus. Kalju kaitsjad magasid maha Rauno Alliku ja segamatult värava ette saadetud madala söödu lükkas sisse Märten Kuusk – 2:1.
Indu saanud Flora surus edasi. Perk tõrjus esmalt suurepäraselt Zenjovi lähilöögi, siis sai Eesti koondise ründaja üle puusa uuesti proovida, aga lõi täpselt keskele. 82. minutil blokeeriti kahel korral Alliku löögiüritus, 86. minutil tulistas Lilander karistusala joonelt madalalt ja teravalt, kuid napilt mööda. Oli palju võitlust, väikest rüselustki, kuniks saabusid Kalju jaoks saatuslikud ja Flora jaoks õnnelikud üleminutid ning 2:2 viik.
Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:
Pole mõtet keerutada – Flora on praegu haavatavas seisus. Teeb see meeskonna kokkuvõttes nõrgemaks või hoopis ühtsemaks ja tugevamaks, on juba täiesti omaette küsimus, kuid vigastused ja sellest tingitud mitme põhimehe koormuse kasv jätavad oma jälje.
Nii kehva Florat nagu avapoolajal, pole ammu nähtud. Eeskätt väljendus see võimetuses mängu kontrollida, Kalju ei pidanud ohjade haaramiseks isegi midagi väga silmapaistvat korda saatma. Keskväljal suutsid Ilja Antonov ja Oliver Rommens mängu enda käes hoida, alles märtsi algul 18-aastaseks saanud Mihhail Kolobov jäi endast väledamate ja kogenumate meeste vastu selgelt hätta, nagu võis enda jaoks võõral positsioonil mängiva noore mehe puhul ka peljata.
Enim tundis Flora siiski puudust ründemängu ehitajast. Konstantin Vassiljev istus trauma tõttu mitmendat mängu järjest pingil, vigastus hoiab eemal ka Markus Soometsa ning viimasel ajal samuti tervisega hädas olnud Martin Milleri tegutsemisest puudus talle tavapäraselt omane teravus. Samuti ei tee Flora kaitses tavaliselt selliseid vigu, mis viisid väravate sünnini, kus mõlemal juhul jäeti äärele üks mees kahe vastase vastu ega suudetud ka karistusalasse saadetud palli minema lüüa.
Teiseks poolajaks tuli platsile otsekui ümbersündinud meeskond. Mida iganes riietusruumis vaheajal räägiti, suurim muudatus oli silmnähtavalt toimunud florakate peades. Söödud olid teravamad, üleüldine tegutsemine ärksam ja innukam. Et tabamusteni jõuti, oli loogiline – nagu oli seegi, et initsiatiivi haarasid võistkonna kõige kogenumad mehed.
Avapoolajal poleks Sergei Zenjovi väljakul otsekui olnudki, aga see oli esmajoones tingitud sellest, et pall ei jõudnudki peaaegu üldse temani. Henrik Ojamaa oli vasakul äärel veidi teravam, kuid Flora mängis nii uimaselt, et oma trumpe ei saanud Ojamaa kasutada. Seevastu teisel poolajal sündis suur osa teravust just nende kahe jalast.
Kahe viimase vooruga on Flora tõestanud, et suudab vajadusel nii võimsalt startida kui ka august välja ronida. Ent ühel juhul lasti jalg seejärel vaimselt sirgu, teisel kaevati endale ise alustuseks sügavik. Pühapäeval Levadia vastu tõenäoliselt sellistest "poolikutest rehkendustest" ei piisa.
Nõmme meeskonna jaoks oli duell Floraga tuleproov – kas soosiku vastu suudetakse ka ise domineerida või jäädakse kaasajooksiku rolli? See küsimus sai vastuse, mis lubab edasisele hooajale vaadata pigem mõõduka optimismi kui pettumusega.
Mõistagi on Kalju mängus parandamisväärset, eriti ründefaasis, kus õnnestumised kipuvad olema seni pigem pooljuhuslikud ja pigem individuaalsest klassist tulenevad. Ent materjali, millega töötada, on mõnestki varasemast hooajast rohkem. Seda enam jääb mõistagi kripeldama, et Floralt ei suudetud võitu kätte saada, sest peale kahe lisapunkti oli võimalus saada ka tohutu emotsionaalne laeng.
Kalju väärib suurimat kiitust, et mängupäevadest ja eriti derbidest üritatakse korraldada sündmust. Näiteks 5miinuse kaasamine täidab seda eesmärki suurepäraselt. Kuid šamaanitrumm, mida taotakse keset tribüüni kümneid minuteid oma tempos, mis matab enda alla mõlema fännisektori laulud, rääkimata väljakuemotsioonidest, ega oska vähimalgi määral arvestada mängu dünaamikaga, on lihtsalt valel ajal vales kohas.
Ükskõik kummast meeskonnast olnuks selle kohtumise lõppedes parimat raske esile tõsta, kuid nagu eespool öeldud, andis Ojamaa Florale vajaliku sädeme, mis õnnestus lõpuks enam-vähem eredaks leegiks puhuda. Viigiväravani viis just tema tsenderdus, kusjuures hetk varem oli ta saatnud karistusalasse üsna kohutava söödu, kuid suutis hetk hiljem vea lappida.
Protokoll:
19. aprillil kell 19.00 Sportland Arenal
Nõmme Kalju FC - Tallinna FC Flora 2:2 (2:0)
27. Aleksandr Volkov, 45+1. German Šlein - 60. Märten Kuusk, 90+4. Sten Reinkort
Väravasöödud: 27. Olivier Rommens, 45+1. Nikita Komissarov - 60. Rauno Alliku, 90+4. Marko Lipp
Hoiatused: 29. Ilja Antonov, 83. Kaido Koppel (peatreener), 85. Argo Arbeiter (treener), 85. Igor Subbotin, 90+2. Alex Matthias Tamm
Mänguolud: +10, päikesepaisteline tuuline ilm, kunstmuru heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 693
Peakohtunik: Joonas Jaanovits
Abikohtunikud: Riivo Stolts, Thor Vaas
Neljas kohtunik: Karl Koppel
VAR: Marko Liiva
AVAR: Petteri Schultz
Kalju: Henri Perk, Giannis Tsivelekidis, Yohan Mannone, Maksim Podholjuzin, German Šlein (77. Mihhail Babitšev), Olivier Rommens, Ilja Antonov, Pavel Marin, Nikita Komissarov (61. Alex Matthias Tamm), Igor Subbotin, Aleksandr Volkov (70. Djibril Dianessy).
Varus: Marko Meerits, David Promise, Djibril Dianessy, Kaspar Paur, Maksim Gussev, Alex Matthias Tamm, Rommi Siht, Mihhail Babitšev, Henri Järvelaid.
Flora: Evert Grünvald, Erko Jonne Tõugjas, Marko Lipp, Märten Kuusk, Mihhail Kolobov (46. Michael Lilander), Marco Lukka, Martin Miller, Henrik Ojamaa, Rauno Alliku, Sergei Zenjov, Aleksandr Šapovalov (81. Sten Reinkort).
Varus: Ingmar Krister Paplavskis, Mihkel Järviste, Konstantin Vassiljev, Sten Reinkort, Michael Lilander, Markkus Seppik, Bruno Vain, Kristofer Robin Grün, Robert Veering.
