Euroopa meistrivõistlustel korduvalt põrunud Šveits läheb tänavu minimaalselt jahtima kohta kuueteistkümne parima seas. Samas ühtlaselt tugeva tiimiga mäestikuriik omab häid võimalusi kaugemalegi jõudmiseks.

• Musta hobuse Türgi galopp järjekordse tundmatu horisondi suunas algab intrigeerivalt
• Isegi ootamatult kiiresti rahvusliku häbi maha pühkinud Itaalia on vaikselt naasnud kõige kõrgemasse mängu
• Bale on motiveeritud, aga Walesil on keeruline särada, sest latt asetati liiga kõrgele

Kui maailmameistrivõistlustel on šveitslased teinud tegusid juba üle 90 aasta, siis EM-il pole kordagi jõutud esikümnesse: vahemikus 1964 - 1992 ei pääsetud kordagi finaalturniirilegi; 1996. ja 2004. aastal lõpetati alagrupp ühe viigiga viimasel kohal; 2008. aastal, mil korraldati ise turniiri, saadi küll Portugali vastu oma esimene võit, kuid siiski jäädi alagrupis viimaseks ning 2016. aastal pääseti esmakordselt avavoorust edasi, ent kaheksandikfinaalis alistuti penaltitega Poolale.

Võrreldes turniiridele eelnenud seisu tänavuse aastaga, siis näiteks FIFA paremustabelis on tehtud korralik areng: 1996. aasta - 21. koht; 2000. aasta - 58. koht; 2004. aasta - 47. koht; 2008. aasta - 44. koht; 2012. aasta - 21. koht; 2016. aasta - 15. koht; 2021. aasta - 13. koht. Teisalt, EM-i eelset valikturniiri ei alustatud just kõige kindlamalt, kuna esimese viie vooruga saadi kirja vaid kaks võitu (viigipunktid Taani ja Iirimaa vastu ning lisaks korduskohtumises Taani vastu 0:1 kaotus).

Poliitmaastikul neutraalsena püsiva Šveitsi fännid said lõpuks ikkagi rõõmustada, sest kui nemad said grupi punase laterna Gruusia käest kuus lisapunkti, siis nii Iirimaa kui ka Taani pidid Thbilisis leppima 0:0 viigiga. Otseloomulikult ulatas abikäe ka teadmine, et kahe rivaali omavahelised duellid lõppesid samuti viigiseisul ehk kumbki konkurent Šveitsi ohustama ei küündinud.

Omamoodi huvitav oli ka see, et kuigi kokku löödi lausa 19 väravat (2,4 mängu kohta), siis üle ühe kolli sai kirja vaid kolm meest. Esikoha võttis varumees Cedric Itten, kes lõi kahe mänguga (Gruusia ja Gibraltari vastu) kolm väravat ning kahe tabamusega jagasid teist kohta poolkaitsjad Granit Xhaka ja Denis Zakaria. See tähendab seda, et lausa 15 (!) erinevat pallurit said kaheksa kohtumisega jala valgeks.

Alagrupiga piirdumine on vastuvõetamatu

Tänavu püstitas meeskonna peatreener Vladimir Petkovic minimaalseks eesmärgiks edasipääsu alagrupist. "Oleme optimistid ning samal ajal ka realistid," sõnas horvaadi rahvusest Petkovic eelmisel nädalal antud pressikonverentsil. "Teame, et Wales mängib väga hästi ning ka Türgi ja Itaalia on hetkel väga kõvad konkurendid. Lähme turniirile enesekindlalt, kuid oleme kahe jalaga maa peal ning austame igat vastasvõistkonda. Meie minimaalne eesmärk on jõuda kaheksandikfinaali."

Nagu ka loots rääkis, siis pole tegemist sugugi lihtsate vastastega. Omavaheliste mängude arvestuses on positiivne seis vaid Walesi vastu, keda on seitsmest korrast viiel alistatud. Kahe suurriigi vastu on läinud aga tsipa keerulisemalt: võiduprotsendid Türgi ja Itaalia vastu on vastavalt 27% ja 14%.

Samas tuleb arvestada sellega, et alagrupist pääseb edasi ka neli kolmanda koha omanikku ehk kui saadakse vähemalt üks võit ja viik, siis suure tõenäosusega on koht 16 parema seas garanteeritud. Ei tohi unustada, et viigipunkte oskab Šveits suurtelt võtta: viimase üheksa kuuga teeniti Rahvuste liigas kaks punkti Saksamaa ning üks Hispaania vastu ja meenutades eelmiseid suurturniire, siis 2016. aastal lepiti alagrupis 0:0 viiki Prantsusmaaga ning kaks aastat hiljem poolitati punktid Brasiiliaga.

Meeskonna võti: sama vanad mehed ühtlaselt heades klubides

Šveitsi meeskonna juures on märkimisväärne fakt, et peaaegu kõikide mängijate vanused jäävad vahemikku 24-29. Vastavat vanusevahemikku ületavad vaid kolm meest: 32-aastane kiiper Yann Sommer, 31-aastane Mario Gavranovic ning alles märtsis neljandasse kümnendisse jõudnud Admir Mehmedi.

Kusjuures üle 30-aastaseid šveitslasest tippmängijaid, kes 2018. aasta MM-il kodumaad esindasid, leidub veel, ent nemad pole enam Petkovicilt kutset teeninud. Taolisesse nimekirja mahuvad teiste seas näiteks Johan Djourou (34-aastane, 76 koondisemängu), Michael Lang (30-aastane, 31 koondisemängu), Valon Behrami (36-aastane, 83 koondisemängu), Blerim Džemaili (35-aastane, 69 koondisemängu) ja Eren Derdiyok (32-aastane, 60 koondisemängu).

Alla 24-aastaseid mehi leidub satsist küll seitse (Gregor Kobel, Eray Cömert, Becir Omeragic, Jordan Lotomba, Ruben Vargas, Dan Ndoye ja Andi Zeqiri), kuid nendest kuus pole koondises üle nelja mängu pidanud. Seega kuuluvad kolm lõplikust koosseisust välja jäävat meest suure tõenäosusega sellesse gruppi ehk finaalturniiriks tõuseb keskmine vanus veelgi. Ainsaks noorukist erandiks on Augsburgis palliv 22-aastane Vargas, kellel on üheteistkümne rahvuskoondise matšiga kirjas kaks väravat.

Kui vaadata ka meeste koduklubisid, siis tuleb tõdeda, et tase on üpriski kõrge: suurem osa koosseisust teenib igapäevaselt leiba ühes viiest suurliigast (La Liga, Premier League, Bundesliga, Serie A, Ligue 1). Ainsateks suuremateks eranditeks on Leipzigis pikalt varukiipri rolli täitnud Yvon Mvogo (hetkel PSV-s), varasemalt viis aastat Udineses pallinud Silvan Widmer (Basel) ning Portugali ja Horvaatia kõrgliigades oma lõbuks väravaid kõmmutavad Haris Seferovic ja Mario Gavranovic (lõppenud hooajal vastavalt 22 tabamust Benficas ning 17 kolli Zagrebi Dinamos).

Üheks Šveitsi jalgpalli nii-öelda keskuseks on kerkinud Bundesligas palliv Mönchengladbachi Borussia. Hollandi piiri läheduses paiknevas linnas mängivad hetkel jalgpalli nii kiiper Sommer, kaitsja Nico Elvedi, poolkaitsja Denis Zakaria kui ka ründaja Breel Embolo, kes said kõik tänavu platsile vähemalt 32 kohtumises. Lisaks neile esindab hetkel klubi juba mainitud Lang ning minevikus on särki kandnud näiteks 35-kordne koondislane Josip Drmic ja kapten Granit Xhaka.

Meeskonna staar - Xherdan Shaqiri

Kuigi koondise kaptenipaela kannab Londoni Arsenali fännidele tuttav Granit Xhaka, siis temast kolm koondisemängu vähem pidanud Shaqirit võib pidada Šveitsi südameks. Alles 29-aastane ründemängija on korduvalt omad halvimast päästnud.

2016. aastal viis tema käärlöök kaheksandikfinaali lisaajale (mis lõpuks siiski kaotati), 2018. aastal lõi mees Serbia vastu alagrupist edasipääsu kindlustanud võiduvärava ja 2019. aastal nimetati pallur Rahvuste liiga finaalturniiri sümboolsesse koosseisu.

Silm peale - Breel Embolo

Šveitsi põhimeestest noorim, kuid siiski juba 24-aastane Embolo on koondisesärgis enda klassi näidanud alates 2015. aastast. Nüüdseks 42 kohtumises platsile jooksnud ründaja kerkis 18-aastaselt ka Šveitsi kõrgliiga parimaks mängumeheks. Viimased hooajad Saksamaal (Schalkes ja Mönchengladbachis) veetnud Embolost on seejuures saanud koondise üks põhilisi ründeässe: kui jätta vahele oktoobris peetud koondisemängud, millest ta osa ei võtnud, siis on ta neljas järjestikuses punktimängus (Rahvuste liiga + MM-i kvalifikatsiooniturniir) kas värava löönud või sellele eeltöö teinud.

Koondisest väljas - Stephan Lichtsteiner

Seitse aastat tagasi Šveitsi kapteniks määratud ning 2018. aastal neljanda šveitslasena 100. koondisemänguni jõudnud Lichtsteiner lõpetas eelmise hooajaga oma 18 aastat vändanud profikarjääri. 37-aastase äärekaitsja arvele jäi 108 matši koondises ning mitmed medalid Rooma Lazio, Torino Juventuse ja Londoni Arsenali ridadest. 2015. aastal riigi parimaks palluriks hääletatud Lichtsteineri viimane aasta kulges vaikselt Augsburgis, kellega ta napilt kõrgliigasse püsima jäi.

Treener - Vladimir Petkovic

2014. aastal legendaarse Ottmar Hitzfeldi käest ohjad üle võtnud Petkovic on nüüdseks Kesk-Euroopas paiknevat riiki juhendanud täpselt 61 matšis. Kusjuures võiduprotsent (57,38%) on tal koondise läbi aegade parim ning 57-aastane endine Rooma Lazio loots on tüürinud šveitslased näiteks Rahvuste liiga finaalturniirile, kus kaotati pronksmedal napilt inglastele. Petkovic on tuntud ka selle poolest, et enne eelmist EM-i määras ta mängijatele range režiimi, mis ei lubanud neil telefonides olla ega söömise ajal susse kanda.

Otto Kase: "Kui Šveits oma mängu käima saab ning alagrupis Walesi ja Türgit edestades teiseks tuleb, siis võib edasine turniir neile suhteliselt soodne tulla. Alustuseks oleks kaheksandikfinaalis vastaseks B-grupi teine (tõenäoliselt Taani või Venemaa) ning seejärel võidakse paari minna Hollandiga. Teoorias kõlab turniir paljulubavalt, kuid reaalsus võib otseloomulikult kujuneda teistsuguseks."

Mängud alagrupis: 

L, 12. juunil kell 16.00 vs Wales (Bakuu)
K, 16. juunil kell 22.00 vs Itaalia (Rooma)
P, 20. juunil kell 19.00 vs Türgi (Bakuu)

Eeldatav algkoosseis:

Koosseis:

Väravavahid: Yvon Mvogo (PSV), Jonas Omlin (Montpellier), Yann Sommer (Mönchengladbach).

Kaitsjad: Manuel Akanji (Dortmund), Loris Benito (Bordeaux), Eray Cömert (Basel), Nico Elvedi (Mönchengladbach), Jordan Lotomba (Nice), Kevin Mbabu (Wolfsburg), Becir Omeragic (Zürich), Ricardo Rodriguez (Torino), Fabian Schär (Newcastle), Silvan Widmer (Basel).

Poolkaitsjad: Edimilson Fernandes (Mainz), Remo Freuler (Atalanta), Xherdan Shaqiri (Liverpool), Djibril Sow (Eintracht), Denis Zakaria (Mönchengladbach), Steven Zuber (Eintracht), Granit Xhaka (Arsenal).

Ründajad: Breel Embolo (Mönchengladbach), Chistian Fassnacht (Young Boys), Mario Gavranovic (Zagrebi Dinamo), Admir Mehmedi (Wolfsburg), Haris Seferovic (Benfica), Ruben Vargas (Augsburg).