Türgi, see alatine must hobune! Suurturniiridel ettearvamatu, võimeline nii vastu kõiki ootusi medaliteni rühkima kui ka juba alagrupis välja pudenema. Ja täpselt nii ka seekord, sest asjaolu, et oma alagrupis ollakse nõrgima FIFA edetabelikohaga riik, ei tähenda türklaste puhul vähimatki.

• Isegi ootamatult kiiresti rahvusliku häbi maha pühkinud Itaalia on vaikselt naasnud kõige kõrgemasse mängu
• Bale on motiveeritud, aga Walesil on keeruline särada, sest latt asetati liiga kõrgele
• Mägine ning optimaalse koosseisuga Šveits üritab seni püüdmatuks jäänud kõrgustesse ronida

Hiljemalt hetkel, mil Hasan Sas esimese poolaja üleminutitel brasiillased tummaks lajatas, sai kogu maailm aru: Türgi on tulnud, et jääda. See oli nende esimene mäng 2002. aasta MM-il, turniiril, kuhu nad kvalifitseerusid ajaloos alles teist korda. Ja olgu kohe öeldud, et seni ka viimast. Ent see jõud, mille Brasiilia toona Lõuna-Koreas esmalt alagrupikohtumises Rivaldo piinliku väänlemise ja seejärel juba poolfinaalis Ronaldo täpse löögi toel poolvägisi maha surus, tõstab sestsaadik pead iga kord, kui selgitatakse Vana Maailma parimaid.

Tegelikult ei tulnud 2002. aasta MM-pronks muidugi päris tühjalt kohalt. Türgi oli juba kaks aastat varem EM-il alagrupis peoperemehi belglasi kurvastanud ja veerandfinaalis Portugalilegi hambaid näidanud, aga 2004. aasta EM-ile ei jõutudki. Play-off-kaotus lätlastele oli rahvuslik häbiplekk, kuid omamoodi sümbol sellest, mida Türgi võib - nii heal kui ka halval päeval.

Nad suudavad pöörata alagrupi otsustavas mängus 0:2 kaotusseisu viimase veerandtunniga 3:2 võiduks (Tšehhi teab). Vastata 119. minutil löödud väravale 120+2. minutil löödud väravaga ja marssida täpsete penaltite toel poolfinaali (Horvaatia teab). Hoida suursoosikut seal 90. minutini pinge all (Saksamaa teab). Jätta Hollandi tähtedest mulje kui amatööride kambast (nad kõik teavad).

Aga samamoodi oskavad türklased ka juba käeulatuses olnud MM-pileti maha mängida ja korraldada mängu järel inetu kakluse (Šveits teab). Leppida Lillekülas 0:0 viigiga ja minetada suuresti seetõttu edasipääsuvõimalus (Eesti teab). Kaotada kaks korda järjest väikesele saareriigile (Island teab). Pudeneda Rahvuste liigas kõrgeimale tasemele tõusmise asemel viimase mänguga hoopis astme võrra allapoole (Ungari teab). Isegi kevadel alanud värske MM-valiksari on andnud türklaste vastuolulisest loomusest üsna selge pildi, kui esmalt pandi selili Holland ja Norra, et leppida siis viigiga vana vaenlase Läti vastu.

Olgu nende mõnikord komistamiste ja mõnikord kukkumistega nagu on, aga Ivo Linna vaimus jätkates: "Niikaua kui mul hing on sees, tõusen mina üles". Ning hinge, kirge, emotsiooni on Türgil alati jagunud.

Suuri staare vähem, ühtlast taset rohkem?

Seekordseks EM-iks valmistuv koondis ei ole ehk tõesti nii nimekas kui varasemad, Rüstü Recberile, Hakan Sükürile, Emre Belözoglule, Arda Turanile või Nihat Kahvecile toetunud kooslused. Väärt mehi eesotsas värske Prantsusmaa meistri ja koondise kapteni Burak Yilmaziga on muidugi praeguseski nimekirjas, ent ennekõike on tegu noore kooslusega. Kui jätta kõrvale 35-aastane Yilmaz ning vastavalt 33- ja 31-aastased poolkaitsjad Mahmut Tekdemir ja Efecan Karaca, polegi türklaste esialgses 30-mehelises koosseisus rohkem üle 30-aastaseid väljakumängijaid.

Andekate, aga ikka veel avanemist otsivate talentide hulka võib liigitada Juventuse ridadesse kuuluva 23-aastase keskkaitsja Merih Demirali, AS Romast lõppenud hooajaks Leicesterisse laenatud sama vana ääreründaja Cengiz Ünderi või Liverpooli kitsikusest päästma tõtanud 21-aastase keskkaitsja Ozan Kabaki, kes endale mulluste Inglismaa meistrite juures siiski lepingut välja võidelda ei suutnud.

Türgi koondises on vigastusest paranenud Kabakil eeldatavasti täita siiski suurem roll, kuid kaitseliini liider on vaieldamatult Caglar Söyüncü. Inglismaal pikalt Meistrite liiga kohal püsinud Leicesteri tugitala nimi on ilmselt üks esimesi, mille peatreener Senöl Günes meeskonna üleandmislehele kannab. Kurioossel kombel on 25-aastane Söyüncü aga ühtlasi kaitseliini üks vanemaid ja kogenumaid mehi.

Keerulisevõitu valikud ootavad Günesi ees ka väravavahi valikul. Rahvuste liiga mängudes kaitses puuri Mert Günok, kolmes märtsikuises MM-valikmängus aga Trabzonspori kapten Ugurcan Cakir. Rüstü Recberi sugust kindlat esikinnast igatahes Türgil praegu pole, kuid ilmselt langeb Günesi valik emma-kumma eelnimetatu kasuks, kuna ülejäänud mehed on lihtsalt liiga kogenematud.

Keskväli tuleb paika loksutada

Suur küsimärk, mis vajab samas kiirelt hüümärgiks venitamist, on finaalturniiri eel Hakan Calhanoglu vorm. Bundesligas veedetud nelja hooaja järel nüüd Milani ridades neljanda Serie A hooaja lõpetanud 27-aastane poolkaitsja peaks olema elu parimates mängija-aastates, ent viimastel aastatel on talle langenud osaks pigem kriitika. Kas kogenud Günes leiab Calhanoglule keskväljal koha, mis lubavad tema trumpidel ehk heal tehnikal ja platsinägemisel maksvusele pääseda?

Günes on viimase pooleteise aasta jooksul proovinud hulgaliselt asetusi, olles jäänud viimastes kohtumistes pidama teemantikujulise keskväljaga 4-4-2 juurde, kus Calhanoglu liigub tihti ülemise poolkaitsja rolli. Ent tema selja taha sobivate meeste leidmisega on peatreener seni kaunikesti hädas olnud. Näiteks ebaõnnestunud Rahvuste liiga kohtumistes kippus Günes keskvälja ülemäära roteerima, mis tipnes sellega, et mängijatel ei tekkinud pidevalt muutuvas koosseisus üksteisemõistmist.

Ehkki EM-valiksarjas oli Türgi trumbiks kümne mänguga vaid kolm palli võrku lasknud kaitseliin, on viimane aasta näidanud, et ründavat jalgpalli armastav Günes otsib endiselt kahe äärmuse vahel tasakaalu. Mullu sügisel tehti näiteks maavõistlustes nii Saksamaa kui ka Horvaatiaga 3:3 viik ning ka viimased MM-valikmängud, kus löödi Hollandile neli ning Norrale ja Lätile kummalegi kolm väravat, näitasid, et ründemängu pärast Türgi küll muretsema ei pea. Kuid nii nagu heal päeval hoitakse nullil kas või Erling Braut Haaland, võivad halval päeval ka lätlased türklastele kolm vastu kõmmutada ...

Meeskonna staar - Burak Yilmaz

Mis mees see on, kes mängib terve elu Türgis, otsustab siis esimest korda ka Euroopa tippliigas jalga proovida - ja tuleb kohe Lille'iga Prantsusmaa meistriks?! Enamgi veel, kogenud Yilmaz on teise nooruse leidnuna asunud vedama ka Türgi koondist, kelle praegust kõrget lendu kroonib Hollandi alistamine. Teha kõike seda 35-aastasena on märk, et vanus on tänapäeva jalgpallis aina sagedamini kõigest number, ent Yilmazi hoog ei näita vähimaidki vaibumise märke. Teab ta ju ühtlasi ilmselt ka hästi, et see võib vabalt olla tema viimane suurturniir.

Silm peale - Yusuf Yazici

Lille'i tiitlivõidu vaimustuses pöördusid kõik pilgud Yilmazile, kuid temast kümmekond aastat noorema koondisekaaslase roll oli meistrikarikani jõudmises vähemalt sama oluline. Yazici debüütaasta Prantsusmaal läks suuresti vigastuse nahka, kuid lõppenud hooajal lõi nii ründaja all kui ka keskvälja paremas servas tegutseda armastav terava vasaku jalaga Yazici kõigis sarjades kokku 14 väravat, sealhulgas Euroopa liigas kübaratriki San Sirol AC Milani võrku. 24-aastase Yazici järjepidev kokkumäng esiründaja Yilmaziga võib olla üks türklaste vahedamaid relvi.

Koondisest väljas - Cenk Tosun

Kui Besiktas hooajal 2016-17 Türgi meistriks krooniti, oli 20 väravat löönud Tosun üks selle saavutuse peamisi arhitekte. Suurliigade uksed näisid parimas mängijaeas ründaja ees lahti olevat ja 2018. aaasta esimestel päevadel osutus valituks Everton - pealtnäha hea hüppelaud veel kõrgemale. Kolm ja pool aastat hiljem on seis nukker. Vigastused ei lasknud Tosunil end Inglismaal korralikult näidata ja kui ta mängida saigi, siis väravaid eriti ei löönud. Sel talvel laenati Tosun lõpuks tagasi Besiktasesse, kus esimesed kolm mängu tõid kolm väravat ... ja siis järjekordse tõsise põlvevigastuse. EM-valiksarjas oli Tosun viie väravaga Türgi täpseim ründaja, EM-il teda aga ei näe.

Treener - Senol Günes

Ükskord kangelane, alati kangelane? Günes viis türklased 2002. aasta MM-il pronksmedaliteni ning garanteeris endale igavese kuulsuse. Spordis vanad teened alati ei maksa, kuid ega Günes peagi loorberitel mõnulema. 15-aastase pausi järel võttis ta koondise 2019. aastal taas üle ning sestpeale on tema käe all 24 mängust kaotatud vaid kolm. "Mul on kasutada uljas, innukas, julge ja üksteisele ustav meeskond," kõlas Günesi vastus, kui temalt küsiti, mis võiks Türgile edu tuua.

Kristjan Jaak Kangur: "Türgi puhul ei oleks üllatus alagrupi võitmine ega ka viimaseks jäämine. Väga palju sõltub esimesest mängust Itaaliaga - isegi kui sealt ei võeta punkte, aga saadakse mängust tugeva vastasega hea emotsioon, on edasipääsuvõimalused arvestatavad. Selle najal võib Türgi sõita päris kaugele, aga kõrgeima tipuni küünitamiseks napib nende seekordses koosseisus siiski individuaalset teravust."

Mängud alagrupis: 

R, 11. juunil kell 22.00 vs Itaalia (Rooma)
K, 16. juunil kell 19.00 vs Wales (Bakuu)
P, 20. juunil kell 19.00 vs Šveits (Bakuu)

Eeldatav algkoosseis:

Esialgne koosseis*:

Väravavahid: Gökhan Akkan (Rizespor), Altay Bayindir (Fenerbahce), Ugurcan Cakir (Trabzonspor), Mert Günok (Basaksehir).

Kaitsjad: Kaan Ayhan (Sassuolo), Zeki Celik (Lille), Merih Demiral (Juventus), Ozan Kabak (Liverpool), Umut Meras (Le Havre), Mert Müldür (Sassuolo), Caglar Söyüncü (Leicester), Ridvan Yilmaz (Besiktas).

Poolkaitsjad: Halil Akbunar (Göztepe), Kerem Aktürkoglu (Galatasaray), Taylan Antalyali (Galatasaray), Hakan Calhanoglu (Milan), Irfan Kahveci (Fenerbahce), Efecan Karaca (Alanyaspor), Orkun Kökcü (Feyenoord), Mahmut Tekdemir (Basaksehir), Dorukhan Toköz (Besiktas), Ozan Tufan (Fenerbahce), Abdülkadir Ömür (Tranbzonspor), Cengiz Ünder (Leicester), Yusuf Yazici (Lille), Okay Yokuslu (West Brom).

Ründajad: Halil Dervisoglu (Galatasaray), Kenan Karaman (Düsseldorf), Enes Ünal (Getafe), Burak Yilmaz (Lille).