1986. aastal sai Mehhikost esimene riik, kus peetud kaks MM-finaalturniiri. Esmalt pidi MM-i võõrustama Kolumbia, kuid 1983. aastal teatati, et Kolumbia ei saa korraldamisega hakkama. Abikätt olid pakkumas Mehhiko, USA ning Kanada. FIFA otsustas pakkuda korraldusõigust Mehhikole.

Ka Mehhiko jäi korraldusega raskutesse, sest 1985. aasta septembris tabas riiki ülitugev maavärin, kuid mehhiklased said siiski oma tööga õigeaegselt hakkama ning 24 meeskonda sõitsid 1986. aasta suvel Mehhikosse. 24 meeskonda jagati taaskord kuute alagruppi, kust pääses edasi 2 paremat ning 4 parimat kolmanda koha omanikku. Erinevalt 1982. aasta MM-ist ei jätkatud tobedate alagruppidega, vaid mindi kohe play-offide kallale.

1986. aasta MM-ist sai Diego Maradona tähelend, kes viis Argentina MM-tiitlini ning valiti turniiri parimaks mängijaks. Maradona tõi endale surematu kuulsuse Inglismaa vastu löödud nn. "jumala käe" väravaga ning sajandi väravaks nimetatud läbimurdega. Reglemendis oli tehtud muudatus ka viimaste grupimängude suhtes, et vältida sarnast sahkerdamist nagu 1982. aastal Austria ja Lääne-Saksamaa vahel, mille tõttu jäi järgmisest ringist eemale Alžeeria, kes pidas oma viimase kohtumise teistest varem. Alates 1986. aastast peetakse viimaseid grupimänge üheaegselt. Debüüdi tegid suurturniiril Iraak ning Kanada.

A-grupis valitsesid Argentina ning Itaalia, kes ei kaotanud kumbki ühtegi kohtumist. Kolmandaks jäi kahe viigipunktiga Bulgaaria, kuid sellest piisas, et 16 parema hulka jõuda. Peksupoisiks jäi Lõuna-Korea. B-grupis võitis kodumeeskond, kes edastas Paraguayd, Belgiat, kes pääses teisena edasi, ning Iraaki, kes lõpetas punktita. C-grupis näitas ülivõimast mängu Nõukogude vutimasin, kes käis 6:0 üle Ungarist. Ka Kanadast polnud teistele vastast ning nende debüüt lõppes punktita ja väravata. Teisena pääses edasi Prantsusmaa eesotsas Platiniga.

D-grupis näitas ilusat mängu hiljuti lahkunud Tele Santana treenitud Brasiilia, kes alistas kindlalt kõik grupivastased. Teisena pääses edasi Hispaania koondis ning Põhja-Iirimaa ja Alžeeria jagasid punktiga viimased kohad. Taani andis E-grupis väikese hoiatuse 6 aasta pärast toimunud triumfile EM-il, kui võideti alagrupp täiseduga. Taani alistas silmapaistvalt 6:1 Uruguay ning 2:0 Lääne-Saksamaa. Šotimaa oli grupi punane latern, kuid kõik teised kolm said edasi.

F-grupis mängis Gary Linekeri juhitud Inglismaa, kes jäi juba esimeses kohtumises alla Portugalile ning järgmises voorus ei suudetud enamat 0:0 viigist Maroko vastu. Viimases voorus vajasid britid võitu ning seda nad ka tegid, kui peksid poolakaid 3:0. Lõppjärjestuseks jäi: Maroko, Inglismaa, Poola ning Portugal.

Kaheksandikfinaalide esimeses mängus käis korraldajate jaks 2:0 üle Bulgaariast, kuid teises mängus tuli suurüllatus - Belgia alistas lisaajal 4:3 NSVL-i. Venelaste poolt tegi küll kübaratriki Igor Belanov, kuid sellest jäi väheks. Brasiillaste lootustele andis õhku kindel 4:0 võit poolakate üle. Argentina võitis napilt 1:0 Uruguay, Prantsusmaa lükkas 2:0 võiduga konkurentsist tiitlikaitsja Itaalia. Läbi sai ka Maroko õnn, kui komistati 0:1 Lääne-Saksamaa otsa. Viimasel kaheksandikfinaalide päeval võtsid võidu kaks Euroopa suurriiki. Inglismaa purustas 3:0 Paraguay ning Hispaania koguni 5:1 Taani.

Veerandfinaalidest koguni 3 lõppesid penaltiseeriaga. Prantsusmaa alistas Brasiilia, kusjuures Prantsusmaa pidi tänama õnne, sest Zico eksis penaltiga kõigest 12 minutit enne normaalaja lõppu, Lääne-Saksamaa Mehhiko ning Belgia mõneti üllatuslikult Hispaania. Kõige legendaarsem kohtumine peeti Asteekide staadionil Mexico Citys, kus kohtusid Argentina ja Inglismaa. Pärast Falklandi sõda oli ka mõlema riigi poliitilised suhted teravnenud ning nüüd ootas Argentinat tasumistund.

51. minutil anti tsenderdus inglaste karistusalla ning Diego Maradona lõi palli Peter Shiltoni nina alt väravasse KÄEGA. Kõigi silmad pöördusid Tuneesia kohtuniku poole ning see näitas, et värav luges. Kõigest viis minutit hiljem näitas Maradona taas klassi, sedakorda positiivsest küljest, kui keskväljakult alanud läbimurdega mängis üle kogu inglaste kaitseliini, väravavahi ning saatis palli väravasse. Kümmekond minutit enne lõppu lõi MM-i suurim väravakütt 6 väravaga Gary Lineker küll ühe tagasi, ent nelja hulka neil enam asja polnud.

Poolfinaalid lõppesid mõlemad seisuga 2:0. Argentina alistas taas Maradona väravatest turniiri suurüllatajad Belgiast ning Lääne-Saksamaa kukutas valitseva Euroopa meistri Prantsusmaa. Kolmanda koha mäng peeti 28. juunil ning kuigi Belgia astus suurele vennale tugevalt vastu, tuli lisaajal ikkagi nende 4:2 paremust tunnistada. Seega kuulusid pronksised kohad prantslastele.

29. juunil jooksid Asteekide staadionil 114 600 pealtvaataja silme ette Argentina ja Lääne-Saksamaa koondised.

Argentiina koosseis: Nery Pumpido, Jose Luis Brown, Jose Cuciuffo, Oscar Ruggeri, Sergio Batista, Jorge Burruchaga, Diego Maradona, Hector Enrique, Ricardo Giusti, Julio Olarticoechea, Jorge Valdano

Lääne-Saksamaa koosseis: Harald Schumacher, Hans-Peter Briegel, Andreas Brehme, Karlheinz Förster, Dietmar JAkobs, Norbert Eder, Lothar Matthäus, Felix Magath, Thomas Berthold, Karl-Heinz Rummenigge, Klaus Allofs.

Argentiinlased pääsesid 23. minutil juhtima, kui värava lõi kaitsja Jose Luis Brown. See jäigi esimese poolaja ainsaks tabamuseks. Kui teisest poolajast oli mängitud 10 minutit lisas Real Madridis leiba teeninud Jorge Valdano veel teisegi tabamuse. Ometi suutsid sakslased tagasi tulla ning 73. minutil lõi Rummenigge Völleri söödust värava. 81. minutil viigistas juba Völler ise ning näis, et sakslaste kätte on läinud initsiatiiv, ent Nantes'i palgal olnud Burruchaga lõi kolm minutit hiljem lõppseisuks 3:2.

Argentina võitis teenitult maailmameistritiitli, lõpuks viis väravat löönud Maradona valiti MM-i parimaks mängijaks. Sakslased kaotasid teist MM-i järjest finaalis, kuid Franz Beckenbauer oli oma treeneridebüüdil siiski piisavalt edukas, et teenida ära töökoht samal positsioonil ka järgmiseks MM-tsükliks.