Laupäeval, 16. septembril toimub Tallinnas A. Le Coq Arena treeningväljakutel Rimi jalgpallifestival tüdrukutele. Erikülalisena on kohal naiste koondis, kelle mängijad julgustavad tüdrukuid jalgpalliga tegelema.

Festivalipäev algab registreerimisega kohapeal kell 10.30 ning tegevused vältavad kella 11-st kuni 13-ni.

Koondise eest seni 51 korral väljakul käinud Tallinna Flora poolkaitsja Eneli Kutter ning 36 mängu kirja saanud Pärnu JK poolkaitsja Kairi Himanen jagasid oma mälestusi sellest, milline oli nende teekond jalgpalli juurde ning miks võiksid tüdrukud just selle spordiala valida.

Kuidas jõudsid jalgpalli juurde?

Kairi Himanen: Jalgpall jõudis minuni kõigepealt läbi sportliku küla, kus ma kasvasin. Lastega sai igapäevaselt mingeid pallimänge mängitud ning loomulikult eelisvalik oli kõigil alati jalgpall. Tõsi, siis ma olin üsna pisike ning mind pandi alati kas kaitsesse seisma või siis vahetusmängijaks, kuid see ei takistanud mul igapäevaselt pall jalaküljes olemast. Suurema tõuke andis sealt edasi minu kehalise kasvatuse õpetaja, kes toetas ja utsitas mind spordis müstiliselt palju ning just tänu temale leidis ka Gunnar Kure mind pisikesest külast üles. Seejärel treenisingi umbes neli aastat Gunnari ja Tiidu (Kivisild - toim.) käe all ning pärast seda jätkus minu jalgpalliteekond Pärnus.

Eneli Kutter: Kui ma käisin 5. klassis, tuli meie kooli Põlva Lootose treener näidistrenni tegema. Läksin ka osalema ja kuigi kõik ümberringi olid poisid, siis sain hästi hakkama ja uurisin, kas on võimalik ka tüdrukute grupiga liituda. Tol ajal oli Lootoses ainult vanemate tüdrukute võistkond, kuid hakkasin ka oma sõbrannadele levitama juttu, et tulge, lähme jalgpallitrenni, saame kõik koos ühes võistkonnas mängida ja nii saimegi üsna pea ka omavanuste tüdrukutega koos treenima hakata.

Mis sulle selle mängu juures enim meeldib?

Himanen: See tunne platsil - mängu jooksul suudad sa kogeda mustmiljon emotsiooni. Sa naerad, nutad, riidled, palud vabandust, sa toetad võistkonda ning tead, et nemad toetavad sind, igas olukorras. See on tiimitunne, ühtekuuluvus, mida on ainuüksi sõnadega keeruline kirjeldada.

Kutter: Kõige enam meeldib mulle jalgpalli juures teadmine, et iga võistkonnaliikme panusest ja tegutsemisest oleneb, kui edukas võistkond on, sa ei ole kunagi trennis ega väljakul üksi ja pead sellega arvestama. Naudin seda vastutust ja annan endast igal treeningul ja mängul kõik selleks, et oma võistkonnaliikmeid aidata, sest usun, et nemad teevad minu ja kogu võistkonna heaks sama. Jalgpalli nautimine on minu jaoks see, kui sa õnnestud võistkonnana mängul, suudad treeningutel õpitu konkreetses olukorras ellu viia, teed hea tulemuse ja tead, kui oluline oli iga võistkonna liikme panus sellesse, see motiveerib aina uusi väljakutseid vastu võtma ja aitab rasketest olukordadest välja tulla.

Miks soovitaksid tüdrukutel jalgpalliga tegelema hakata?

Himanen: Ma väga soovin, et kõik tüdrukud, kes on hetkekski mõelnud, et tahaksid jalgpalli mängida, prooviksid! See mäng on intelligentne ning mis kõige olulisem, sa saad lisaks rohketele emotsioonidele juurde hinnalised sõbrad. Julgege anda endale võimalus ning küll süda otsustab, kas palliplatsist saab teie teine kodu või oli see lihtsalt üks imeline kogemus.

Kutter: Jalgpall on väga mitmekülgne spordiala ja arendab nii füüsilisi kui vaimseid võimeid, seega on jalgpall hea spordiala valik, kui tahad ennast vormis hoida, ja lisaks õpetab jalgpall meeskonnatööd, üksteisega arvestamist ja oma emotsioonidega toime tulemist. Kõik tüdrukud ja emad, kes te kahtlete, kas jalgpall on ikka naistele sobilik ja perspektiivikas ala, siis ma kutsun üles teid andma jalgpallile võimalus ja proovima, kuna tüdrukutel on palju erinevaid võimalusi jalgpalli sees areneda. Tüdrukud, ärge kartke minna jalgpallitrenni, isegi kui te ei soovi saada profimängijaks, võite avastada oma kutsumuse kohtuniku, võistluste korraldaja, klubijuhi, koolitaja või justnimelt treenerina... kokkuvõttes on tähtis ju see, et inimene leiaks võimaluse tegeleda sellega, mis talle meeldib.