Kui mängijatele on hooaegadevaheline paus väikene hingetõmbeaeg, siis klubide köögipoolel käib just sel ajal kõige kibedam töö. Peale uue hooaja ettevalmistuse on kõrgemate liigade klubide ülesanne läbida litsentsimise protsess, mis toob endaga kaasa rohkelt sisulist tööd ja paberimajandust. Mida kogu litsentseerimine ikkagi tähendab ja kuidas see välja näeb? Ajakirja Jalka värske number andis vastused.

Tavalisele jalgpallisõbrale või mängijale võib kõrgemate liigade klubide litsentsimine olla veidi võõras teema, kuid ühel hetkel võib see ootamatult kõikide uksele koputada. Nii näiteks avanes 2017. aasta hooaja lõppedes mitme Premium liiga ja esiliigade vangerdusega uusi uksi Esiliiga B-sse pääsenud võistkondadele, kes oleksid liigakoha lunastamiseks pidanud hüppama litsentsimisrongi peale. Esimese hooga võib see muidugi üsna hirmutav tunduda, nagu kinnitas ka EJL-i klubide litsentseerimismänedžer Birgit Veebel.

"Kõige esimene samm on kõige raskem ehk kõige keerulisem on neil klubidel, kes Teisest liigast Esiliiga B-sse tulevad,” rääkis Veebel. Ta lisas, et kuigi Premium liiga klubidelt nõutakse rohkem dokumente ja ka tema ise on vastutava mänedžerina kõrgliigasatside suhtes veidi nõudlikum, on Esiliiga B-sse jõudnud klubidel paraku kõige rohkem tööd.

"Vanadel olijatel ei ole väga palju asju esitada või muuta," lisas Veebel. "Kui neil on näiteks kõige mahukamas valdkonnas ehk personalikriteeriumites esitatud tähtajatud lepingud, siis nad ei peagi eriti midagi uuendama. Esiliiga B klubid, kes tulevad esimest korda, peavad aga kõik dokumendid esimest korda koostama. Seetõttu ütleksingi, et uutele tulijatele on eelkõige keerulised vajalike dokumentide maht ja üleüldises plaanis litsentseerimise protsessis orienteerumine."

Kohustuslikust soovituslikuni

Klubide litsentsimisega on Eestis tegeletud alates 2000. aastate algusest. Kui 2003. aastal viidi läbi pilootprojekt, siis 2004. aastast on see olnud hooaja ettevalmistuse tavapärane osa. Esialgu jagati litsentse vaid kõrgliigas mängivatele klubidele ja samuti anti selle käigus sertifikaate neile, kes soovisid osaleda UEFA klubivõistlustel ehk mängida euromänge. Alates 2006. aastast lisati protsessi ka Esiliiga klubid ja 2013. aastal tuli ka Esiliiga B-s mängimiseks kogu karussell kaasa teha. Naiste meistriliiga litsentsi taotlemine on kõige uuem nähtus ja sellega on tegeletud paar aastat.

Niisiis on Eesti meistrivõistlustel osalemiseks kohustuslik läbida litsentsimise protsess neljal tasandil. Oluline on seejuures asjaolu, et kõik nõuded pole loomulikult kõikidel tasanditel samad. Erinevates kategooriates nõutavatel dokumentidel on kolm nii-öelda astet: A-tasand ehk absoluutselt kohustuslik, B-tasand ehk mööndustega kohustuslik ja C-tasand ehk soovituslik. Olenevalt liigatasemest vastavad klubidele esitatud nõudmised nende kohale – näiteks Esiliiga B klubidel on mõnes kategoorias oluliselt väiksemad nõudmised kui Premium liiga meeskondadel.

Esimese ehk A-tasandi puhul ei loe, millisel tasemel klubi mängida tahab, sest seal aruteluks ruumi pole: kõik peab olema täidetud nii, kuis litsentseerimise juhendis kirja on pandud. Kui seda ei suudeta, siis klubile litsentsi ei väljastata. A-tasandi nõuded on näiteks noortetöö arengukava, tegevjuht ja turvalisuse eest vastutav isik.

Teise ehk B-kriteeriumi puhul tuleb juhendis sätestatud nõudmised samuti täita ettekirjutuse järgi, aga kui sellega ei saada hakkama, siis on klubil võimalik siiski litsents saada, ent sellega kaasnevad ka sanktsioonid. Neid määrab distsiplinaarkomisjon litsentsikomisjoni ettepanekul. Nii näiteks võib litsentsitaotlejale määrata mõne nõudmise täitmatajätmise eest ainult hoiatuse või noomituse, rahatrahvi või uute mängijate registreerimise keelu, halvimatel juhtudel aga koguni litsentsi tühistamise ja madalamasse liigasse viimise.

Just see juhtus teadupärast Sillamäe Kaleviga, kes mullu Premium liigas pallides ei suutnud täita oma finantsplaani ja sattus suurtesse võlgadesse. Hooaja lõpus otsustaski litsentsikomisjon neilt senise litsentsi eemaldada ja saata nad mängima II liigasse.

"Üldine praktika ongi see, et kui klubi taotleb litsentsi ja ei suuda nõudmisi täita, siis ei anta neile aste madalama liiga luba, vaid saadetaksegi otse II liigasse," selgitas Birgit Veebel, miks ei kukutatud Sillamäed vaid ühe või kahe liigataseme võrra.

B-kategooria alla lähevad näiteks esindusvõistkonna abitreener ja noortetöö juht. Küll pole aga selle nõudmise puhul kõik klubid ühel pulgal, sest esindusmeeskonna abitreeneri kategooria on B-tasand Premium liiga ja esiliiga klubidele, C-tasand aga esiliiga B ja naiste meistriliiga võistkondadele. Noortetöö juht on omakorda B-tasandi nõue esiliiga B ja naiste meistriliiga satsidele, absoluutselt kohustuslik ehk A-tasand kõrgliigale ja esiliigale.

C-tasand on litsentsimise korra järgi nii-öelda parima praktika tasand ehk tegemist on ettekirjutustega, mille täitmine on klubile soovituslik. Siinkohal on oluline klausel, et kuigi esialgu võivad klubid C-tasandi nõuded tähelepanuta jätta, on EJL juhendisse sisse kirjutanud asjaolu, et praegused C-tasandi nõudmised võivad kohustuslikuks muutuda järgnevatel aastatel. Seega oleks litsentsitaotlejatel tark end nende nõudmistega siiski kurssi viia. C-tasandi nõudmised on teiste hulgas näiteks väravavahtide treener (kõikidele klubidele C-tasand) ja fännikoordinaator (C-kategooria kahele esiliigale ja naiste meistriliigale, B-kategooria Premium liiga klubidele).

Niisiis on erinevate nõudmiste juures kokkuvõttes oluline jälgida, millised neist on igale konkreetsele klubile kohustuslikud või soovituslikud.

Viis kriteeriumit

Heidame pilgu erinevatele valdkondadele, millega seotud dokumente tuleb litsentsimise protsessi käigus esitada. Kokku on erinevaid kriteeriume viis ja esimeseks tähtajaks tuleb esitada neist kolme dokumendid.

• Esimene kategooria on juriidilised nõudmised, mille järgi tuleb EJL-ile saata teiste hulgas klubi põhikiri, allkirjaõiguslike inimeste nimikiri koos volitustega ja klubi liikmete nimekiri. Juriidiliste dokumentide eesmärgiks on anda EJL-ile ülevaade klubi toimimisest ja juriidilistest aluspõhimõtetest.
• Teine kategooria, mille tõendid tuleb esitada samuti esimeseks tähtajaks, on infrakriteeriumid. Nende alla lähevad mängudeks kasutatavad staadionid ja treeningrajatised. Infrastruktuuri kriteeriumite eesmärk on tagada, et kõrgema liigatasemega võistlustel oleks kindla kvaliteediga infrastruktuur ja seda nii väljakul olevate inimeste kui ka tribüünidel viibivate pealtvaatajate jaoks.
• Kolmas kategooria on sportlikud kriteeriumid. Võrreldes kahe eelmise kategooriaga on see oluliselt mahukam ja esitada tuleb mitu dokumenti alates noormängijatest ja noortevõistkondadest kuni naistevõistkondade ja sallivusdeklaratsioonini. Samuti tuleb litsentsitaotlejatel osaleda mitmel EJL-i korraldataval koolitusel, mille teemad on antidopingureeglite tundmine ja kihlveopettuste ennetamine. Selle kategooria kriteeriumitel on kaks peamist eesmärki: kvaliteetne sportlik tegevus (sh noortetöö arengukava ja naiste jalgpalli nõuded) ning Eesti meistrivõistluste parem toimimine (sh mängijate registreerimine, tervisekontroll jne).
• Kogu litsentsimise protsessi kõige mahukam kriteerium on nõuded personalile. Nagu mainitud, olenevad need suurel määral konkreetse klubi liigatasemest, mistõttu kõik litsentsitaotlejad ei esita samasuguseid dokumente. Kokku on personalikriteeriumi all 19 erinevat ametit alates esindusvõistkonna peatreenerist kuni raamatupidaja ja pressiesindajani. Selle kategooria teeb keerulisemaks ja mahukamaks asjaolu, et kõikide ametite kohta tuleb lisaks lepingule esitada ka ametijuhend. See tähendab lisatööd justnimelt klubidele, kes esimest korda litsentseerimises osalevad ja kellel sellised juhendid on varem puudunud. Personali kriteeriumite eesmärke on kaks: ühest küljest tagada klubi organisatoorne võimekus (et iga vajaliku ameti peale oleks vastav inimene, kes juhib klubi, hoiab korras rahaasjad, vastutab mängudel turvalisuse eest jne) ning teisest küljest tagada klubi sportlik kvaliteet (nii peatreenerile kui ka noortetreeneritele on esitatud konkreetsed kvalifikatsiooninõuded).
• Viies kriteerium on finantsküsimused, mille kohta peab klubi esitama näiteks oma majandusaasta aruande ja erinevate võlgnevuste puudumise. Selle kategooria eesmärk on tagada klubide majanduslik jätkusuutlikkus ning kontrollida, et klubid täidavad endale võetud finantsilisi kohustusi.

Jätkusuutlik klubijalgpall

Kui kõik nõutud dokumendid on ette valmistatud ja EJL-ile ära esitatud, siis ei saa klubid sugugi mugavalt oma kodus litsentsi ootama jääda. Nimelt toimuvad peale erinevate kriteeriumite esitamise veel ka personaalsed kohtumised EJL-i ja klubide vahel. Tänavusel aastal ehk 2018. hooaja litsentside väljastamiseks on igal klubil kohtumine EJL-i komisjoniga, kes veedab iga litsentsitaotlejaga kaks tundi. Neist esimene kulub puhtalt sportlike kriteeriumite arutamiseks, teine tunnike aga mängupäevade turunduse ja eelarve tutvustamiseks ning mõlemapoolsetele küsimustele vastamiseks.

Pärast personaalseid kohtumisi peab litsentsikomisjon koosoleku, kus vaadatakse kõikide klubide taotlused läbi ja tehakse otsused, kas anda klubile litsents või mitte. Nagu öeldud, väljastatakse litsentse ka sanktsioonidega ehk mõni klubi võib saada loa mängida vastavas liigas, kuid sellega kaasneb hoiatus või trahv. 2018. aastal kuuluvad neljaliikmelisse litsentsikomisjoni Janno Kaljuvee (esimees), Ivar Sikk, Vaiko Tammeväli ja Jaanus Mutli.

Kui mõni klubi pole rahul enda kohta langetatud otsusega, on võimalik see edasi kaevata apellatsioonikomisjoni. Neil on iga apellatsiooniga õigus käituda kolmel viisil: rahuldada see täielikult, rahuldada osaliselt või jätta rahuldamata. Sel aastal kuuluvad apellatsioonikomisjoni Priit Põldmäe (esimees), Eduard Koger, Antti Arst ja Peeter Küttis.

Niisiis on litsentsimine kokkuvõttes üsnagi pikk ja mahukas protsess, mis ajapikku ja kogemuse kasvades peaks igale klubile kergemaks minema. Kui kõrvaltvaatajale võib kogu see sehkendamine tunduda keeruline ja võibolla ka küsitav, siis pikas perspektiivis on see klubijalgpalli arendamise jaoks hädavajalik.

"Meie eesmärk on arendada stabiilset ja jätkusuutlikku klubijalgpalli," selgitas Birgit Veebel. "Et kui meil tekib olukord, kus kaks Premium liiga klubi ära kukuvad, siis oleks meil neid klubisid, keda saab kõrgemale mängima tuua ja kelle infrastruktuur ja tehniline baas on selleks väljakutseks valmis. Tahame, et siinne jalgpall areneks samamoodi nagu mujal Euroopas."