Eesti koondise uueks peatreeneriks saanud rootslast Magnus Pehrssoni ootab ees vastutusrikas ülesanne - tal tuleb viimastel aastatel edu nautinud meeskonda veelgi täiustada ning eestlased justkui uuele tasemele viia.

"Uus tase" on siinkohal aga kõrgemal kui ei kunagi varem. Hoolimata viimase MM-valiktsükli suhteliselt keskpärastest tulemustest on kõigil veel eredalt meeles fenomenaalne, lausa imeline 2011. aasta. EM-i lävele jõudmine oli saavutus, mis näib siiani ebareaalse, uskumatuna. See oleks täielik tippsaavutus isegi nüüd, kus finaalturniirile pääseb 24 meeskonda.

Mida on vastu panna aga Pehrssonil? Koondiste tasemel mitte midagi, küll aga klubitasandil. Hoolimata vaid 37 eluaastast on mees juhendanud nii Rootsi kui ka Taani kõrgliigaklubisid ning jõudnud treenerina ka UEFA karikasarja kaheksandikfinaali. Aalborgist sai Pehrsson labaselt öeldes kinga, Djurgardenist lahkus rootslane fännide survel. Noh, kokkuvõttes selline enam-vähem variant. Aga kedagi paremat EJL-i rahakoti juures olekski ilmselt raske loota. Ja mis veel - (loodetavasti) ei põletatud sildu ka Rüütliga.

Tuleb vaid loota, et vutiliidu julge ja raske otsus on lõppkokkuvõttes õige. Ootusi ei tohi kruvida liiga kõrgeks, vaid asja vaadata kaine mõistusega - näiteks viimasest valiktsüklist lähtuvalt. Pehrssoni peaeesmärk on ju ikkagi teed sillutada uuele eestlasest peatreenerile, olgu selleks siis Martin Reim, Marko Kristal või hoopis Igor Prins. Või hoopis keegi teine. Või jälle Rüütli.

Täri jälg on Teitur Thordarsoni ja Arno Pijpersiga koos kindlasti üheks suurimaks, mida sinisärkide peatreener on meie lühikese jalgpalliajaloo jooksul jätta suutnud. Pehrssoni jaoks A. Le Coq Arenale jäetud saapad on hiiglasemõõtu - kas rootslase jalg on piisavalt suur, et need täita, ilma et jalas loksuma hakkaks?