Jaanimelus ei jõudnud ma enne tänast selle kirjutamiseni jõuda, kuid eile oli aega natuke internetis ringi vaadata ning uurida, milline oli reaktsioon Ameerikas Landon Donovani viimase minuti väravale.

Muidugi poleks ma veetnud peaaegu kahte tundi ameerika lehtedel, kui see rahvuskoondis mulle ei sümpatiseeriks. Donovani värav viimasel minutil pakkus väga suuri emotsioone (lugege kas või minu LIVE-ülekannet) ning mulle on avaldanud muljet USA mängijate suhtumine, meeskonnavaim ning nende koondise mängustiil, mis on suurepäraselt keskendunud nende tugevuse (kiirus ja atleetlikkus) väljatoomisele.

Väidetavalt olid peaaegu kõik Ameerika baarid Alžeeria-mängu hommikul rahvast täis, telekad mängu peale krutitud ning inimesed jätsid isegi töö tegemise teisejärguliseks. Raske on pakkuda, kui palju USA 300-st miljonist inimesest seda mängu vaatas, kuid kindlasti oli nende hulgas väga-väga palju neid, kes peavad jätkuvalt jalgpalli igavaks eurooplaste ja ladina-ameeriklaste mänguks. Aga kui nad vaatasid oma meeskonna mängu, said nad ilmselt aru, miks me seda mängu niimoodi armastame - agoonia, draama ja uskumatu eufooria  mängu viimastel minutitel, mis muutis USA koondise saatuse.

Tooks vaid mõned näited:

• USA internetiserverid läksid pärast Donovani väravat inimestest umbe (väidetavalt pole varem nii palju inimesi korraga USA-s internetti tormanudki), isegi Twitter ja Yahoo Sports ei kannatanud välja ameeriklaste pealetungi ja läksid mõneks ajaks maha.
• Isegi Wall Streetil ja Valges Majas olid kõik mängu peale lainestatud ja võiduvärava järel võis seal kuulda sama võimast rõõmupurset kui igal pool mujal. Barack Obama on teiste seas väga suur jalgpallifänn.
• New Yorgis elanud inimeste sõnul kostis tänavatel võimas rõõmupurse, mille laadset pole kunagi kuuldud. Inimesed olid baarides, vaatasid mängu vaateakende taga, panid tööl olles mängima LIVE-stream'i jne.
• Isegi suured Hollywoodi ja teiste USA spordialade staarid olid end mängu ajal jalgpallikoondist jälgima sättinud. Vaata siit, mida mõned neist Twitterisse kirjutasid.
• See fakt on juba varem läbi käinud minu USA-eelvaatest enne MM-i, aga neil on LAV-is rohkem fänne kui ühelgi teisel tiimil.

USA jalgpalliliidu juht Sunil Gulati ütles pärast mängu: "Ma ei usu, et me ameeriklased üleöö endale võidame, aga kõik, kes tänast mängu vaatasid ja põnevil ei olnud, neid me endale ei võidagi, pean seda aksepteerima. Aga ma arvan, et võitsime paljude poolehoiu."

See on ilmselt tõsi - ameeriklased nägid, et ka väikese skooriga mäng võib uskumatult põnev olla. Ja võib olla kindel, et kui kaheksandikfinaalis Ghanaga mängitakse (nende aja järgi laupäeva pärastlõunal), siis on kümnete miljonite USA elanike ainus spordiala jalgpall.

Mis edasi? Jalgpall on USA-s aina kasvav spordiala ning meie eurooplased tahame loomulikult, et "lollid ameeriklased" saaks aru, et see on kõige vägevam spordiala. Vaevalt, et jalgpall veel niipea ameeriklaste number üheks saab, aga arvan, et selle mänguga neljapäeval said nad aru, miks meie seda mängu armastame, ja kaotasid oma eelarvamuse, et jalgpall on igav mäng. USA oli juba varem MM-pisiku saanud, sest sealne meedia on MM-ile pühendanud palju suuremat tähelepanu kui kunagi varem, kuid pärast oma tiimi edu on see kindlasti veelgi suurem ja ma arvan, et maailma jalgpall võidab palju, kui see vähemalt mõnda aega jätkub. Isegi jalgpallikauged ameeriklased ei suuda laupäevast mängu ära oodata.

Üks, kes kindlasti käsi kokku hõõrub on FIFA, kelle turg tänu Donovani väravale palju laienes. Ameerika jalgpallisõbrad on veendunud, et see, mida ei suutnud teha MM-i korraldamine, tippklubide suvetuurid, MLS või David Beckham, on lõpuks tehtud.