Põhja- ja Kesk-Ameerika meistriks krooniti tänavu esmakordselt Mehhiko klubi UANL Tigres, kes sai erandkorras vaid ühest mängust koosnenud CONCACAF-i Meistrite liiga finaalis 2:1 jagu Los Angeles FC-st.

Finaal mängiti enne avavilet välja kui kahe tippründaja vastasseis - ühelt poolt Tigersi prantslasest vanameister Andre-Pierre Gignac ja teiselt poolt Galaxy mehhiklasest täht Carlos Vela. Mõlemal oli senisest hooajast kirjas viis väravat ja mõlemad olid peapretendendid turniiri parima mängija tiitlile. Gignaci kasuks rääkisid 20 liigamänguga kogutud 13 tabamust, prantslase vastu aga vigastus, mis tema osalemise kohal viimase hetkeni küsimärki õhus hoidis.

Ajalugugi rääkis ühtlasi nii Tigresi poolt kui ka vastu, sest finaali oli viimase nelja aasta jooksul jõutud suisa kolm korda, ent alati kaotatud. Samas võitis USA klubi tiitli viimati 20 aastat tagasi ning pärast seda oli MLS-i esindaja finaaligi jõudnud vaid ühel korral. Kui Diego Rossi aga tunniajalise mängu järel skoori avas, näis, et LAFC võib lõpuks Galaxy 2000. aasta saavutust korrata ja karika taas Los Angelesse viia.

Ent Tigres ja Gignac ei kavatsenud end neljandat korda enam lööduks tunnistada. Hugo Ayala viigistas kümmekond minutit hiljem nurgalöögi järel peaga seisu ja 84. minutil sättis Gignac madala kauglöögi LAFC hõreda kaitseliini vahelt võrku. Kui lõpuvile kümmekond minutit hiljem kõlas, sai prantslasest esimene (!) eurooplane, kes viimase kümnendi jooksul Põhja- ja Kesk-Ameerika meistriks kroonitud.

Nii tasus lõplikult ära Gignaci viie aasta tagune ootamatu otsus, mille peale Euroopa jalgpalliüldsusel suu lahti jäi. Olles 29-aastasena kõmmutanud Prantsusmaa kõrgliigas 21 väravat, lükkas Gignac tagasi nii Milano Interi kui ka Lyoni pakkumised ning jättis kõrvale ka saudide Al Nasri rahaliselt üliahvatleva ettepaneku.

Mehhiko liigasse siirdumine pidanuks tavaloogika järgi tähendama hüvastijättu ka Prantsusmaa esindamisele, ent 28 liigaväravat tõstsid Gignaci 2016. aasta koduseks EM-iks ikkagi rahvuskoondisesse ning mitte pelgalt statisti rolli. Ta käis ka kõikides mängudes peale ühe väljakul, sealhulgas finaalis, kuid tabamusi kirja ei saanud ja pidi ühes kaaslastega leppima hõbemedaliga.

Liga MX on seevastu kandnud viimased viis hooaega tinglikult Gignaci nime ja sama jätkub tänavu. Hispaania keelt vabalt rääkiva prantslase unistuste täitumist on kinnitanud kolm Apertura ja üks Clausura tiitel, samuti kõigis sarjades 245 mänguga löödud 143 väravat ja kaaslastele jagatud 33 väravasöötu. Nüüd lisandusid tema isiklikule auhinnariiulile veel ka Meistrite liiga suurima väravaküti ja parima mängija karikad.

André-Pierre Gignac wins the Best Player Award presented by Scotiabank with 6 goals and 2 assists in #SCCL2020 👑 @ScotiabankFC pic.twitter.com/bky4acfT8Q — Scotiabank Concacaf Champions League (@TheChampions) December 23, 2020

Vela ja MLS peavad aga õnne proovima järgmisel aastal, et mehhiklaste ülevõimule ometi kord lõpp teha. Mehhikosse on järgemööda rännanud koguni viimased 15 Meistrite liiga tiitlit, viimati suutis 2005. aastal trooni kõigutada costaricalaste Saprissa. Seejuures on viimasest 15 finaalist koguni kümme kujutanud endast Mehhiko siseasja.

Tigres sai võiduga ühtlasi võimalusega osaleda klubide MM-il, kuhu on juba koha kindlustanud Euroopast Müncheni Bayern, Aafrikast Al Ahly, Aasiast Ulsani Hyundai, Okeaaniast Auckland City ja võõrustajate Al Duhail. 1.-11. veebruaril Kataris toimuva turniiri seitsmes ehk viimane osavõtja selgub 30. jaanuaril, kui Lõuna-Ameerikas mängitakse välja sealne meistritiitel. Praeguseks on neljast poolfinalistist paigas kolm (Santos, Palmeiras ja River Plate), kuid juba on selge, et võitja tuleb kas Argentinast või Brasiiliast, sest viimase nelja hulka pääseja selgitavad täna õhtul Racing ja Boca Juniors.

A boy from Marseille.
Le Roi de Monterrey.
El Rey de @TheChampions.

Congratulations, @TigresOficial & @10APG 🏆 pic.twitter.com/kxxx0LeVGO — Olympique de Marseille 🇬🇧 🇺🇸 (@OM_English) December 23, 2020