Kolm ja pool kuud põlvevigastust ravinud Eesti koondise ning Inglismaa esiliigaklubi Sunderlandi väravavahti Mart Poomi vaevab teadmatus, millal ta taas mängida saab.

Mart Poom, kui tõenäoline on, et sel hooajal veel mängite?

Lootust ei ole ma kordagi kaotanud, kuigi päevad lähevad kiiresti. Praegu jäi mul Eesti koondisega ära Venezuela-sõit ja ega ka märtsi lõpuni, kui koondis peab järgmised mängud, enam kaua aega ole. Raskel ajal saan suurt tuge perelt, abikaasa ja lapsed aitavad tuju üleval hoida.

Mind vaevab keeruline trauma – tohtrid ei saa aru, mis täpselt viga on – ja kõige hullem on sellega kaasnev teadmatus. Aga olen varemgi raskest olukorrast välja tulnud. Loomulik, et vanuse lisandudes võtab taastumine aina rohkem aega, kuid üritan nii Sunderlandi kui Eesti koondise eest sel hooajal veel mängida. Pean end võitlejaks ja võitlen lõpuni.

Olete justkui ära neetud – karjääri jooksul nii palju vigastusi!

Sportlasi on igasuguseid. Mõni pole üldse vigastatud. Kas või Sunderlandi naaberklubi Newcastle Unitedi väravavaht Shay Given, kes on juba mitu hooaega kõigis mängudes kaasa löönud... Võtan mütsi maha ka hea sõbra Erki Noole ees, kes suutis jälle võita. Nool on püsinud väga raskel ja vigastusterohkel alal tervena ning hiilanud kogu karjääri vältel stabiilsusega.

Jalgpallis, kus kimbutavad valdavalt kontaktvigastused, loeb sageli õnn. Võib-olla mõni vigastus on olnud minu süü, kui olen üritanud liiga vara tagasi tulla ja pole osanud end hoida, aga palju sõltub looduse poolt kaasa antust.

Tervenedes ootab teid karm võitlus norralase Thomas Myhrega klubi põhiväravavahi koha eest. Kuidas selleks valmis olete?

Esmalt tahan terveks saada. Olen küllalt valuga mänginud ja mängiks edaspidigi, aga praegu on põlv nii hull, et segab liikumist.

Pärast pikka vigastust püüad alateadvuses ikka oma kohta hoida ja kõigest üle olla. Aga enne tuleb täiskoormusega harjutada ja mängida. Algul kas või duubelmeeskonnas, et saada mängutunnetust ja -praktikat ning veenduda, kas haiged kohad ikka vastu peavad.

Kas pole irooniline, et Sunderland mängib praegu Poomitagi edukalt, võideldes sitkelt pääsu eest Inglismaa kõrgliigasse?

Kas ma ise sel hooajal veel mängin või mitte, kõrgliigasse pääsemise üle oleksin väga õnnelik. Meil on tänavu parem võimalus kui mullu ning peame selle ära kasutama.

Minu olukord oleks veel kurvem ja teeks veel murelikumaks, kui leping Sunderlandiga lõpeks tänavu suvel. Sest kui oled nii kaua vigastatud, ei pakuks sulle keegi uut lepingut. Õnneks on mul veel üks hooaeg lepingut järel, aga praegu ei saa lollusi teha ja tervisega riskida. Olen vigastatuna alati tagasi platsile kibelenud, armastanud ja tahtnud trenni teha, kuid praeguses olukorras ei saaks niimoodi käituda.

Sunderlandi õnneks tegutseb teie asendaja Myhre väga kindlalt.

Derbys mängides tundsin vigastatuna suuremat survet, et pean võimalikult kiiresti meeskonnale appi tulema. Ükskord tuli mul hoolimata õlatraumast hooaja lõpuni kannatada, enne kui sain ravile pühenduda.

Jaanuari lõpus pidite treeningud katkestama, sest kolm kuud varem opereeritud paremasse põlve tungis vesi ja tekkis põletik. Kuidas end praegu tunnete?

Natukene paremini, aga vedelik ja põletik on veel põlves. Aasta alguses sain nädala koos meeskonnaga harjutada ning pääsesin kohtumiseks Derbyga varumängijate pingile. Pärast seda läks põlv treeningul uuesti hulluks – pidin taas pausi tegema, mis kestab praeguseni.

Kuidas end ravite?

Olen põlvele rahu andnud ja saan füsioteraapiat. Lisaks klubi arsti nõuannete kuulamisele käisin ühe teise spetsialisti juures, sest arvasin, et võib-olla tuleks teha süst. Seda ei tahetud teha, kuna valud löövad erinevatesse põlvepiirkondadesse – tohtrid ei tea täpselt, kuhu süstida.

Keegi ei oska diagnoosi panna. Tehti küll uus uuring, aga see ei tuvastanud midagi peale vedeliku ja põletiku. Teadmatus, miks paranemine nii kaua aega võtab ja mis põlves võib juhtunud olla, muudab ärevaks.

Meniskit lõiganud kirurg leidis, et kuna mul on paremat põlve mitu korda opereeritud, võib seal olla tekkinud kõrvalekaldeid. See pole enam noore inimese põlv ja võib jäädagi kergesti ärrituvaks. Sellise operatsiooni järel oleksin pidanud juba ammu mängima...

Kas võib rääkida mingist tärminist, millal võiksite paranemist loota?

Ei oska öelda. Tohter manitses, et pean ise tähelepanelikult olukorda hindama: kui saan põletiku maha, proovigu ma trenni teha. Kui häda hakkab korduma, paistetus ja valud lähevad suuremaks, peab taas midagi ette võtma. Aga uut operatsiooni küll ei tahaks!

Nädalad lähevad ruttu ja kuud samamoodi, ei oska arvatagi, millal koos meeskonnaga taas harjutama pääsen. Praegu tunnen, et teen sammu edasi ja siis kaks sammu tagasi. Ravis ei õnnestu kuidagi läbimurret saavutada.

Mul on varemgi operatsioone olnud – see oli juba üheksas lõikus –, aga tavaliselt on taastumisprotsess kulgenud siiski pidevalt, olgu kauem või vähem aega. Praegu ei oska arstid midagi öelda ega aidata. Tunnen, et asjad ei lähe ülesmäge, on vaid pidev katsetamine. Saaks vähemalt täpselt teada, mis minuga jälle juhtus!