Endine Manchester Unitedi paremkaitsja Gary Neville meenutab oma uues raamatus "Red" päeva, mil mõistis, et jalgpallurikarjäär on lõppenud.

Otsus karjäärile punkt panna sündis 1. jaanuaril ja mitte kodus diivanil istudes, vaid hoopis West Bromi staadioni tualetis.

"Lõpp tuli minu jaoks 2011. aasta esimesel päeval, kui istusin poolajal West Bromi WC-s. Ma poleks soovinud küll nii lõpetada, aga ma teadsin kindlalt, et see on mu viimane mäng. Pärast 18 aastat ja 602 mängu ManU eest oli mul lõetamiseni jäänud vaid üks poolaeg ja ma ootasin seda väga."

"Peatreener andis meile pärast kesist poolaega West Bromi vastu juhtnööre, aga mina tahtsin lihtsalt koju minna ja haihtuda. Tualeti pühamus olles olid mu mõtted mujal. Mängisin esimesel poolajal väga kehvasti, aga see ei takistanud fännidel mu nime laulmast. "Gary Neville is a Red, is a Red..." Esimest korda elus oli mul häbi seda kuulda. Ärge laulge, ma ei vääri seda. Võibolla kunagi minevikus, aga mitte täna."

"Isegi mängu ajal ei andnud ma endale rahu. Mida ma teen siin? Millal see läbi juba saab? Mu mõte kihutas ringi ja oli täis ebakindlust ning haavatavust. See polnud üldse minu moodi. Tavaliselt olen mina olnud see, kes teistele juhtnööre jagab ja keskenduda käsib. Valmistusin igale mängule alati mõttega, et ükskõik kui palju mu vastane midagi tahab, tahan mina seda rohkem."

"Teadsin, et kõik pole korras juba hetkest, mil peatreener minuga pärast neljapäevast treeningut rääkima tuli ja mängule kutsus. Ta ütles, et vajab mu kogemusi. Mängisin viimati oktoobris Stoke City vastu, kus me küll võitsime, aga kohtunik oleks pidanud mind hiljaks jäänud vea eest väljakult minema saatma. Ma olin nelja kuu jooksul mänginud neli korda ja polnud kunagi õiges vormis. Olin vigastustega maadelnud 2007. aastast saadik, kui mul hüppeliiges läks."

"Nüüd aga oli käes West Bromi mängu poolaeg, kus jõllitasin WC ust ning kõik mu halvimad mõtted olid tõeks saanud. Jerome Thomas nägi minu vastu välja nagu Ronaldo. Olukord oleks veel hullem olnud, kui kohtunik oleks kastis märganud mu viga Graham Dorransi vastu. Ma väärinuks punast kaarti ja mu karjäär oleks lõppenud üksiku piinliku jalutuskäiguga riietusruumi."

"Sain poolajal oodatult ning õigustatult treenerilt kehva kohavaliku eest sugeda. Rio Ferdinand, haistes mu probleeme, otsustas mu eest seista ja võttis ühe West Bromi väravavõimaluse enda peale. See oli temast tore, sest ma ei oleks juhendajale vastu hakanud, tahtsin vaid koju minna."

"Tulin lõpuks WC-st välja ja veidral kombel isegi nautisin oma viimast 25 minutit. Tundsin ennast rahulikuna, sellele aitas arvatavasti kaasa teadmine, et mäng on varsti lõppemas. Mu pea oli jälle tagasi tööl, kuigi mu jalad palusid endiselt puhkust. Läksin ette rünnakut toetama ja sealt omale positsioonile tagasi jooksmine tundus terve igavikuna. Polnud mingit võimalust, et oleksin lõpuvileni vastu pidanud ja kui pall läks vahtusmängijate pingi juures auti, siis nägin abitreener Mick Phelanit, kes tahtis minuga rääkida: "Sa oled omadega p*****, eks?" "Jah."

"Lõpp oli nüüd mõne sekundi kaugusel. Nägin Rafaeli sooja tegemas ja varsti oli tahvli peal vastu säramas suur number 2. Läksin viimast korda väljakult minema, teadsin, et karjäär on läbi. Gary Neville - endine Manchester Unitedi kaitsja."