Ott Järvela | Aitäh ja jätkuv kummardus, Leicester City! (2)
"Tahan teile esitada suurt maestrot Andrea Bocellit, kes on siin Teie jaoks. Me oleme meistrid, sest Teie lükkasite meid tagant. Aitäh, ma armastan Teid!" teatas Claudio Ranieri sissejuhatuseks ning siis esitas Itaalia ooperiartist Luciano Pavarotti poolt kuulsaks lauldud "Nessun dorma". Joviaalsetest jalgpallifännidest pungil Leicester City kodustaadionil.
Ootamatu? Muidugi. Sürreaalne? Kahtlemata. Tabav? Nii täpselt kui võimalik! Giacomo Puccini ooperi "Turandot" maailmakuulus aaria on ju jalgpallisaavutuse tähistamiseks läbinisti absurdne viis, ent võttis ometi hiilgavalt kokku kaasaegse jalgpalli suurima muinasloo. Leicester City triumf Premier League'i hooajal 2015-16, mis tähistas eile 4. sünnipäeva, oligi ju läbinisti kreisi.
Enne hooaja 2015-16 algust peeti Leicester Cityt tõenäoliseks Premier League'ist väljalangejaks ning nende tiitlivõidule pakkusid kihlveokorraldajad koefitsienti 5000. Koosseis meenutas Andres Sõbra juhendatud Rakvere Tarvast, mis oli korvpallitreeneri enda sõnade kohaselt "muruniidukite parandustöökoda, kus tuleb puhastada, putitada neid, kellega Tallinnas hästi ringi ei käidud".
Eks Leicesteristki leidis ju jalgpallureid, kes polnud Inglismaa tippudele moel või teisel kõlvanud. Robert Huth oli endine Chelsea, Danny Simpson ja Danny Drinkwater endised Manchester Unitedi ning Christian Fuchs endine Schalke jalgpallur. Lisaks leidlapsed Riyad Mahrez, N'Golo Kante ja muidugi Jamie Vardy. Ning kui kogu seda kirevat paletti palgati juhendama vastuolulise mainega itaallane Claudio Ranieri, oli loogiline, et Leicesteri šanssidesse suhtuti suure skepsisega.
Aga järgnes perfektne asjaolude kokkulangemine, mille kõige tähtsam osis oli muidugi Leicesteri kollektiiv eesotsas sellesse tohutu annuse jalgpallirõõmu ja eneseusku süstinud Ranieriga. Ilma itaallase läbivalt briljantse esituseta meeskonna vaimse ärevuse nivoo paslikule tasemel hoidmisel poleks põhjust käesolevat artiklit kirjutada, sest Leicester oleks millalgi surve all murdunud.
Aga Vardy ja Mahrez lõid väravaid, Kante hoidis keskvälja kontrolli all, Wes Morgan ja Huth ei teinud keskkaitses vigu ning väravas hiilgas Kasper "Peteri poeg" Schmeichel. Võite tuli palju, sekka mõned viigid, aga kaotusi väga vähe. 13. vooru järel tõusis Leicester tabelis esimeseks, langes seejärel veel paar korda teiseks, aga tõusis 22. vooruga uuesti liidriks, kus püsis lõpuni välja.
Leicesterile tuli kasuks, et nad langesid mõlemast karikasarjast varakult välja. Muidugi ei lasunud neil lisakoormust eurosarja näol, mis võimaldas Ranieril pea terve hooaja mängitada sama tuumikut. Rotatsioon oli väga väike – 10 või enamas Premier League'i kohtumises kuulus algkoosseisu ainult 12 Leicesteri mängijat, kusjuures kümme meest said kirja vähemalt 30 algkoosseisumatši.
Tegelike tippude mured tähendasid, et pearivaaliks kerkis Tottenham…
Rivaalid visklesid erinevate hädade küüsis. Tiitlikaitsja Chelsea oli rängas pohmellis, langes detsembris tabelis 16. kohale ja vallandas Jose Mourinho. Liverpoolgi oli jõudnud ummikusse, oktoobris vallandati Brendan Rodgers, kelle asendaja Jürgen Klopp asus varemetele ehitama kindlust, mis on praeguseks kerkinud Euroopa võimsaimaks, ent ei paistnud toona kätte ka kõige selgema ilmaga silmapiiri uurides. Tiitlivõitlusest olid Chelsea ja Liverpool valgusaasta kaugusel.
2014-15 Louis van Gaali käe all mingeid kosumise märke näidanud Manchester United sumpas taas neile Sir Alex Fergusoni errumineku järel tuttavaks saanud soos, kust nad pole suutnud siiani välja ronida. Manchester City hooaja rikkus meeskonnale pärale jõudnud arusaam, et peatreener Manuel Pellegrini saab hooaja järel kinga ning asendatakse (ilmselt Pep Guardiolaga). Tšiillane ei suutnud enam meeskonda kontrollida ja 14. vooru järel liidrikohta hoidnud City hooaeg visises õhust tühjaks.
Arsenal oli tavapärane Arsene Wengeri Arsenal ehk lagunes lootustandva hooaja esimese poole järel koost (ja langes Meistrite liigas kuuendat hooaega järjest 1/8-finaalis konkurentsist). Nii kujuneski lõpusirgel Leicesteri pearivaaliks viimati 1961. aastal meistriks kroonitud Tottenham Hotspur, kes oskas aga viimase vooruga ka Arsenali endast mööda lubada, mis tähendas kahte asja:
1) Arsenali fännid said 21. kevadet järjest tähistada St. Totteringham's Day nimelist püha, 2) Tottenhami fännid tegid enda arvel kibedat nalja "Who managed to come third in a two-horse race? Tottenham Fucking Hotspur!"
Lisaks oli Leicesteril ropult õnne ja tohutu avalikkuse toetus. Kõik olid nõus, et kui nende klubi meistritiitlit ei võida, siis Leicesteri tiitli vastu neil küll mitte midagi ei ole. Leicester muutus kultuslikuks nähtuseks, millele kaasaelajate hulk kasvas veereva lumepallina, haarates kaasa üha uusi sihtrümasid. Lõpuks jõudis Leicester City isegi New York Timesi esikaanele.
#OnThisDay four years ago, Jamie Vardy had a party 🎉 pic.twitter.com/g7TGKcRXom — Leicester City (@LCFC) May 2, 2020
Paar päeva pärast Leicesteri tiitlivõitu kutsus Taavi Libe mind Vikerraadiosse sellest rääkima ja palus põhjendada, miks määratlesin seda "kaasaegse jalgpalli suurima muinaslooga". Selgitasin, et niivõrd ebatõenäolist võitu pole enne nähtud ja ebatõenäoliseks muutis selle võistluse iseloom (38-mänguline hooaeg, kus iga kohtumine võrdse kaaluga), mis erinevalt karikaformaadist tasandab üksikud väga head õnnestumised ja väärtustab stabiilsust.
Taani või Kreeka meeskondade Euroopa meistritiitlid 1992. ja 2004. aastal olid ikkagi oluliselt lihtsakoelisemad üllatused, sest nende tiitlite jaoks pidid võistkonnad võitma vastavalt viie- või kuuemängulise turniiri, mis toimus poolenisti karikaformaadis. Isegi Panama koondise MM-tiitel 2018. aasta MM-il poleks olnud nii ebatõenäoline kui Leicester City tiitlivõit!
Kuidas nii? Sest maailmameistriks võib tulla ka kuue 0:0 viigi ja ühe kaotusega, ise ainsatki väravat löömata. Nimelt on MM-il alagrupist võimalik edasi pääseda kahe punktiga. Seda eeldusel, et kolm võistkonda mängivad omavahel viiki ja kaotavad neljandale. Kui need kolm viiki on skooriga 0:0, pääseb edasi võistkond, kes kaotas alagrupi võitjale kõige väiksema marginaaliga (näiteks 0:1). Play-off'is tähendab 0:0 viik penaltiseeriat.
Meistrivõistluste halastamatu süsteem välistab juhuslikkuse, sest kõigi 38 kohtumise kaal on võrdne ja esikoha saavutamiseks peab enamiku neist võitma. Lisaks ei saa loota, et ülejäänud soosikud teineteist elimineerivad, loosiõnnest ei sõltu mitte midagi. Kõik mängivad kõigiga võrdse arvu kordi ja iga mängu väärtus on täpselt samasugune. Tšempionaadi võidab alati kõige parem võistkond ning Premier League'is oli hooajal 2015-16 selleks vastu kõiki ootusi Leicester City.
Ranieri jalgpalliväe tšempioniks tõusmine oli vaimu(väe) triumf (raha)võimu üle. Too kevad lunastas unistamise ning inspireerib jalgpallureid ja võistkondi maailma erinevates otstes veel pikki aastaid. Aitäh ja jätkuv kummardus, Leicester City!
PS! Endine Leicester City ründaja ja Inglismaa koondise kapten Gary Lineker, kes töötab juba aastaid laupäevaõhtuse jalgpallisaate "Match of the Day" saatejuhina, käis hooaja esimeses pooles välja veksli, et kui Leicester tõepoolest meistriks tuleb, juhatab ta uue hooaja esimese saate sisse aluspükste väel. Nii ka läks.
