Vähem kui 48 tunni pärast on MM-finaalturniiri esimene kohtumine lõppenud, aga veel neljapäeval kuulis mitmetelt jalgpallisõpradelt ebalevat ülestunnistust: nelja aasta tähtsaim võistlus on ukse ees, aga õiget MM-i tunnet sees pole ja kaasteelistel sama lugu. Miks see nii on?

Probleem on erakordne ja väärib lahkamist. Pähe torkas neli võimalikku teooriat.

Teooria nr 1 – MM toimub Kataris. 2014. aastal Saksamaa kaptenina maailmameistriks tulnud Philipp Lahm, kes töötab praegu 2024. aasta EM-finaalturniiri direktorina, kirjutas nädala alguses õigesti, et kui oli soov ja tahtmine korraldada MM Araabiamaades, olnuks Maroko ja Alžeeria palju paslikumad kohad kui olematu jalgpallipärandiga Katar.

Teated palgaliste võltsfännide korraldatud paraadidest panevad muidugi pead vangutama, ent vaevalt on see põhjus, miks MMi tunne peal ei ole. Jalgpallitunnet ei tekita ju MM-i korraldajariik. Võib-olla ainult siis, kui see tõesti ukse all juhtub olema, aga ka sel juhul mitte alati, sest eelmise MM-i Venemaal toimumine oli ju samuti eetiliselt väär ja tülgastav.

Teooria nr 2 – jalgpalli on liiga palju. Vähe on neid nädalaid, kui mõne Euroopa tippklubi treener ei kurda tiheda kalendri üle. Millegipärast ei ole need samad treenerid enamasti mitte mingil juhul nõus oma võtmemeestele mõnes mängus puhkust andma ja seeläbi koormust reguleerima. Aga see jutt las jääda mõneks teiseks korraks.

Igatahes on treenerite kurtmine muutnud popiks narratiivi, et jalgpalli on liiga palju. Tegelikult ei ole mängude arv viimase 10 aasta jooksul ülearu kasvanud. Koondiseaknaid on sama palju kui enne, Meistrite liiga on sama mahukas ning meistrivõistlused samuti. Kindlasti on Euroopa tipus tõusnud aga konkurents. Lihtsama kategooriaga kohtumiste hulk tippklubide jaoks kahaneb pidevalt, mis omakorda kihutab treenereid pea iga kord tipmised mehed lahingusse läkitama.

Tippmäng ei ole enam erakordne sündmus, sest näiteks Premier League’i suure kuuiku omavahelisi madinaid peetakse ühe hooaja jooksul 30 tükki. Euroopa parimad koondisedki kohtuvad omavahel tänu Rahvuste liigale märgatavalt sagedamini kui varem. Seega jalgpalli ennast rohkem ei ole, aga glamuurset jalgpalli küll.

Teooria nr 3 – MM toimub valel ajal. Varajane talv või hiline sügis tähendab, et Euroopas harjumuspäraseks saanud ühisvaatamisi vabas õhus näeb vähe. Samas näiteks Eesti vaatevinklist pole MM-il ilusa ilma ja valgete ööde näol tavapärast konkurenti. Küll aga peab turniiritabel alates 1. detsembrist leppima, et nooremad jalgpallisõbrad võivad neile eelistada jõulukalendrit.

Talvest suurem probleem on katkestusseis. Klubihooaja emotsioonid on pooleli, mitte settinud, nagu muidu kombeks. Kui meistrivõistlustel ja eurosarjas kuld ja kard jagatud, lükkub klubijalgpall finaalturniiri ajaks tagaplaanile, sest puudub aktiivne narratiiv. Praegu see nii ei ole, sest Euroopa tippklubide hooaeg kestab ja kõik on lahtine.

Kas Arsenal peab vastu? Kui võimas on Erling Braut Haaland hooaja teises pooles? Kas Lionel Messi lahkub PSG-st talvel ja kui lahkub, siis kuidas mõjutab see Meistrite liigat? Ons võrratu Napoli võimeline Itaalias laua puhtaks lööma? Aga kas ka Meistrite liigas? Kuidas laheneb tänavu El Clasico? Kõik need küsimused ootavad vastuseid ja segavad MM-ile keskendumist. Suvise finaalturniiri puhul oleksid aga kõik need küsimused laualt maas.

Teooria nr 4 – tunne ei peagi veel peal olema. Aga äkki on hoopis nii, et viimasel hetkel tekkiv tunne ongi uus normaalsus. Ei tasu ju ära unustada, et elutempo ongi kiirenenud. Me teeme peaaegu kõiki asju rutemini ja väiksema ettevalmistusajaga. Efektiivsemalt. Pole mingit põhjust, miks end MM-i lainele häälestamine peaks olema erand.

Ei ole ju keeruline osta laupäeva pärastlõunal kioskist Õhtulehe MM-i ajakiri ja seda sirvides endale tänavuse turniiri lähtepunktid selgeks teha. Koosseisude päheõppimine pole vajalik, olulised mängijad tõusevad esile võistluse käigus. Jääb ainult üle ajakirja vahelt leitav turniiritabel seinale kinnitada ning tuld!

MM-i tunnet tekitavad traditsioonilised vinjetid. Ennustusvõistlused sõprade ja kolleegidega, seinale kinnitatud turniiritabel, kohvipaksu pealt peetavad vaidlused võimalike soosikute üle, arutelud semudega võimalike ühisvaatamiste üle, uus pall ja uus maskott ning meenutused varasematest, sotsiaalmeediavoogu tekkinud videod eelmiste MMide olulistest momentidest, meenutused lapsepõlves vaadatud MM-idest, kui rohi rohelisem ja taevas sinisem. Nende jaoks pole hilja.

Siinkirjutaja on veendunud, et teooria nr 1 tõele ei vasta. Teoorias nr 2 on tõetera sees, aga mitte põhjusel, mida tippklubide treenerid rõhutada soovivad. Teooria nr 3 on vägagi pädev, aga teooria nr 4 võib olla pädevamgi.

Samas on selge, et talvine võistlus skandaalse mainega Kataris esitab MM-ile väljakutse. Ent senist olümpiamängude ja jalgpalli finaalturniiride ehk maailma olulisemate spordivõistluste ajalugu meenutades, siis pole veel kordagi juhtunud (ka mitte Sotšis 2014 või Pekingis 2022), et ažiotaaž korraldaja ja korralduse ümber varjutaks võistluse.

Arusaadavalt ja põhjendatult on kõik mänguvälised aspektid tänavusel MM-il eriti terava luubi all, aga vähetõenäoline, et MM-i tunne jalgpallisõpradesse kohale ei jõua. Rivistus, hümnid, vile ja mäng on võimsad päästikud.