Pühapäevase võiduga Tallinna TKSK Visa üle kindlustas Pärnu JK üks voor enne hooaja lõppu 2004. aasta naiste meistrivõistluste kulla. Tänavune trofee on pärnakatele teine järjestikune.

Statistika jätab vähe ruumi kahtlusteks – võitis see, kes võitma pidi. Suve pealinna naiskonna väravate vahe enne viimast vooru on 127:4 ning viiekümne seitsmest võimalikust punktist on kaotatud vaid kolm. „Ma arvan, et võib tõesti öelda, et võitis õige võistkond. Tänane mängupilt on selle arvamuse kinnituseks,“ rääkis pärnakate treener Jüri Saar kohtumise järel.

Koduvõistkonda oli tulnud toetama arvukalt pealtvaatajaid, kes ei pidanud pettuma. Avapoolajal oli Pärnul mitmeid võimalusi, millest suudeti realiseerida vaid üks. „Teise kolmveerandtunni eel teadsin, et on oodata tugevat survet, kuid me ei murdunud ning lõpus hoopis kahekordistasime oma edunumbrid,“ rõõmustas Saar. „Head meelt teeb ka asjaolu, et kohtumine oli haarav ning lahtine, mitte nagu finaalmängud tavaliselt,“ lisas ta.

Saar aga ei oska seletada Pärnu ja TKSK mäekõrgust edu ülejäänud konkurentide ees: „Ei teagi, kas asi on treeningutes või milles.“ Samas ei välista ta võimalust, et järgmisel hooajal võib tiitlipretendentide hulka lisanduda keegi kolmas. „Tean, et väiksematest kohtadest nagu Pärnust ja Viljandist siirduvad tüdrukud õppima suurematesse linnadesse nagu Tallinn ja Tartu. Seetõttu seisame probleemi ees ning peame ehk hakkama treeninguid läbi viima ka Tallinnas. Kõik sõltub sellest, kuidas naiskondade komplekteerimine kulgeb. Floral ja Ajaxil on kindlasti potentsiaali, tulevikus ka Tammekal,“ rääkis Saar.

Optimismi sisendab Saare tõdemus, et naiste meistrivõistluste tase liigub tõusvas joones, mille eelduseks on noortetöö. „Noorte meistrivõistluste kvaliteet oli tänavu väga ühtlane ning kohtumised tasavägised. Hästi esinesid ka võistkonnad, kellel naiskond üldse puudub.“

Koondis lõpetas seni edukaima valiktsükli

Eesti naiste koondis lõpetas hiljuti 2003/2005. aasta EM-valiktsükli 6. alagrupis nelja punktiga 3. kohal. Kuuest mängust saadi üks võit, üks viik ning neli kaotust. Ka Eesti rahvusnaiskonna treeneri ametit täitev Jüri Saar jäi saavutatud koha ning tulemustega rahule. „Kõige tähtsam on see, et andsime kõigile tugeva lahingu ning häbisse ei jäänud kellegi vastu, kui mitte arvestada 1:12 kaotust Iisraelile, kuid selleks kohtumiseks oli meil ka raskusi koosseisu komplekteerimisega,“ kommenteeris Saar. Ainuke võit saavutati kodumurul, kui 3:2 oldi üle Kasahstanist.

Septembris Astanas peetud kordusmängus aga eestlannadel nii hästi ei läinud ning Kasahstaniga mängiti 0:0 viiki. „Kasahstanis oli meil väga raske. Tüdrukud olid pikast reisist väsinud ning mõned ka haigestusid. Samas tuli selles kohtumises välja meie naiskonna parim omadus, milleks on väga suur tahtejõud ning visadus,“ kiitis Saar oma hoolealuseid.

„Koondise tuumik on püsinud kümme aastat koos. Juurde on tulnud kogemusi, tarkust ning jalgpallioskuseid. Peale kasvab ka noori tüdrukuid,“ kirjeldas Saar Eesti naiste koondise hetkeolukorda.

Naisjuunioridel seisavad ees ülirasked lahingud

Eesti kuni 19-aastased neiud peavad eilsest kuni 2. oktoobrini Tallinnas EM-valikturniiri 7. alagrupi kohtumisi, kus vastasteks on hirmtugevad Rootsi ja Itaalia, vastavalt FIFA naiste edetabelis 4. ja 10. riik, ning tundmatu Armeenia.

„Armeenlastest ei tea ma mitte midagi. Räägitakse, et nad on rahad taha saanud ja palju venelasi sisse ostnud nagu Moldova, kuid seegi ei ole päris kindel,“ märkis ka naisjuunioreid juhendav Saar. „Eks tuleb natuke eeltööd teha ja uurida, kellega meil tegu on.“

Saar soovitab jääda realistiks ning mitte loota punkte Rootsilt ja Itaalialt, kuid lubab, et mõlemale antakse tuline lahing ning ilma võitluseta ei alistuta. „Ainuke punktilootus on tõesti Armeenia vastu,“ märkis Saar.

Meistrivõistlused seisavad muutuste lävel

Augustis võttis Eesti Jalgpalli Liit vastu otsuse, mille alusel peab meeste meistriliiga klubide juurde alates hooajast 2006 kuuluma ka naiskond ning alates hooajast 2007 ka vähemalt üks tüdrukute võistkond. Alates hooajast 2007 peab esiliiga meeskondade juurde kuuluma kas naiskond või tüdrukute võistkond.

Jüri Saare arvates toob see kindlasti rohkem tähelepanu naiste jalgpallile kui seni. Samas leiab ta, et kõigepealt tuleks rõhku panna tüdrukutele ja alles siis naiskondadele, sest noortest ju kasvavadki välja täiskasvanute esindused.

Saar nõustub, et elukutselised Eesti naisjalgpallurid on kauge tulevik. „Minu silmad seda aega ilmselt ei näe, ja kui näevadki, siis ma kardan, et mina ei ole enam spordi juures tegev,“ ütles Saar ohates.

Samuti lükkab ta kaugesse tulevikku mõne eestlanna siirdumise piiri taha profileiba teenima. „Kõik on kinni rahalistes võimalustes ja meil finantse ei ole. Naiste jalgpalliga tegeletakse ainult fanatismist ja minu kiidusõnad neile kõigile, sest paljud õpivad, on perekonnainimesed või käivad tööl. Sellelt baasilt ei saa rahvusvahelistes mängudes suuri tulemusi nõuda, kui vastas mängivad professionaalid.“