Mõnikord ausalt tekib tunne, et antud seltskond võiks jääda pigem Eesti jalgpalli juurde, sest lihtsalt teadmised teistest liigadest on pigem kasinad.
Või siis võiks teha enne podcasti rohkem uurimustööd teatud riikide või liigade kohta.
Kui Inglismaa kohta vb on palju fanboy olemist ja tehakse Inglismaad paremaks kui nad olid, siis Itaalia jalgpalli teadmised tunduvad täiesti nullilähedased.
Capello on tore tüüp, samas tema originaalne ütlus liialdas ja pigem puudutas seda, et kui Itaalias ei tule ühtki mängijat algkoosseisu Juventusest ja Milanist, siis ollakse hetkel lihtsalt liiga nõrgad.
Spaletti mängitas kohutavalt palju mängijaid oma positsioonidelt väljas, täites rolle mida nad tavaliselt ei tee. Pigem ütleks et Spaletti hakkas liiga palju leiutama ja nii iga mäng. Tal ei olnud üheski mängus ühtset joont.
Samuti mängitas ta korraga nt Barellat ja Frattesit, asi mida Inzaghi Interis tegi vist paaril korral. Miks ta arvas et suudab neid kahte koos mängitada, jääb vast kõigile saladuseks.
Spalletti läks paanikasse, ta ütles enne turniiri et kavatseb Itaalia ehitada üles Interi peale, mis lendas vastu taevast kui Barella oli pmst turniiri alguseni vigastatud. Lisaks sai enne turniiri vigastada Acerbi, kes oli Interi parim keskkaitse koos Bastoniga see aasta. Aga mis olulisem, ma arvan et paanikas Spaletti nüüd arvas et ta ei saa tulla turniirile enam 3-5-2 süsteemiga, mida ta soovis. Ta soovis teha Acerbi, Bastoni, Darmian/Calafiori kaitseliini, kus Di Marco ja Di Lorenzo oleks olnud wingbackid. Paraku ta läks paanikasse, läks tagasi oma isikliku lemmiku eelistuse 4-2-3-1 formatsiooni juurde ja mängitas ja Di Lorenzot, kes tegelikult terve antud hooaja vormist väljas on olnud põhimehena, mis omakorda tekitas olukorra, kus muidu ründele orienteerunud Chiesa oli alatihti kui teise äärekaitsja rollis et lappida Di Lorenzot.
Ühesõnaga, asi mis on hämmastav, on et Spaletti jääb ametisse, sest juba enne turniiri tekkis kahtlusi ja küsimusi, et miks selline koosseis valitakse. Ok Acerbi ja Scalvini said vigastada ja Tonali on vee bani all. Aga välja jäeti erinevatel põhjustel ka mitmed väga head juba kogenud võrdlemisi noored mängijad) nagu Locatelli, Berardi, Politano, Kean, Pessina, Spinazzola, Calabria.
Sisse võeti hoopis: Bellanova, Mancini, Buongiorno, Folorunsho, Retegui, Zaccagni.
Juba enne turniiri küsiti Spaletti osas, et kas ta ikka saab aru, et see on koondisejalgpall, mitte liigajalgpall. Et tal ei ole 10 kuud aastas, kus saab mängijaid enda moodi vorpida, et kõik liiguks täpselt nii nagu ta oma vaimusilmas ette kujutab. Päris kindlasti valis ta osad mängijad, mis arvas, et tema ideaalsüsteemiga toimiks kõige paremini, samas koondises pigem on vaja just parimaid mängijaid, sest süsteemi nii õlitatuks ei saa kuidagi kui klubijalgpallis.
Seetõttu ka ohverdatakse tihti noori kogenematuid koondises vanemate kogenumate vastu, sest need kogemused tihti on hindamatud.