Eesti Jalgpalli Liidu pressiteenistus üllitas intervjuu vutiliidu presidendi Aivar Pohlakuga, kes tunnistab, et rahvuskoondise hetkeseis ei ole hea.

Samas kinnitab ta, et probleemide sisu on asjaosalistele teada ning päevast päeva tehakse kõvasti tööd selle nimel, et riigi esindusvõistkond taas tulemusrikkalt mängiks.

EJLi president Aivar Pohlak, Eesti jalgpallikoondis on FIFA edetabelis 208 esinduse seas 130. kohal. Kas see koht peegeldab ka meie jalgpalli hetkeseisu?

Küllap on edetabelis meist eespool hulk meeskondi, kellest me tegelikult tugevemad oleme, kuid kindlasti peegeldab koht tabelis hetkeseisu selles mõttes, et seis ei ole hea. Samas on oluline, et saame aru probleemide sisust ja võitleme selle eest, et koondis tulemusrikkamalt mängima saada ja et koondise mängude arvu suurendada – praegune peatreener on selgelt seda meelt, et mida rohkem mänge, seda parem ja seda suurem võimalus laiale mängijateringile rahvusvahelist kogemust anda. Vähemalt jalgpallis, aga küllap ka suures osas elust, on ju nii, et eelmisel perioodil tehtud vead maksavad kätte teatava ajalise nihkega.

Kui objektiivseks riikide reastajaks FIFA edetabelit peate?

Kuna kontinentidevahelisi mänge on vähem kui kontinentidesiseseid, siis ei peegelda tabel kuigi õiglaselt erinevate maailmajagude omavahelist mängulist suhet. Küll aga on enam-vähem paigas tabelikohad kontinentide sees.

Meie kõigi aegade madalaim koht FIFA edetabelis on 135., kus asusime 1996. aasta veebruaris. 2002. aasta detsembris paiknemise aga kõrgel 60. kohal. Miks oleme vahepealsete aastate jooksul kohti kaotanud ja mida teha, et langus peatada?

See on pikk vastus, aga püüan teha nii lühidalt kui võimalik. Kõigepealt, viimati ei löödud Eesti koondisele väravat oktoobris 2005, seega kaks aastat tagasi, sellele eelneva kahe aasta jooksul oli selliseid mänge aga tervelt seitse ja sellele eelneva kahe aasta jooksul koguni kümme. Siia kohta tuleks panna kolm hüüumärki!

Seega, esimese asjana on vaja saada korda nii individuaalne kui ka meeskondlik kaitsetöö, rõhutan, et Eesti-sugune väikeriik ei saa olla edukas ühelgi teisel moel. Kõnelustest koondise praeguse peatreeneriga on tulnud välja, et temagi hinnangul on koondisel suurimad probleemid kaitseliinis – lisan, et püüan vastuste andmisel olla nii peenetundeline kui vähegi võimalik, sest eesmärk ei ole mitte kellegi tegevusele või oskustele hinnangu andmne, vaid vajadus koondis kriisist välja tuua. Kaitsetöö kordasaamine ei tähenda ainult kaitsjatega tegelemist, sest kõnelda tuleb kõikide mängijate individuaalsetest oskustest mängida kaitses, kõikide mängijate füüsilisest võimekusest, kõikide mängijate võitlejaomadustest – nii füüsilisest kui vaimsest –, kõikide mängijate võimest osaleda meeskondlikus kaitsemängus kui ka meeskondlikust kaitsemängust üldse. Muidugi on kaitseliinis mängivate meeste  personaalsetel omadustel suur tähendus.

Jalgpall on lihtne mäng vaatamiseks ja kaasaelamiseks, kuid tema sisu ja tähenduslike ja oluliste asjade nägemine, mõistmine ja muutmine on väga keeruline ja veel keerulisem on teha otsuseid, sest mitte midagi ei ole kuskil lõplikuna kirjas. Eelnevast saab järeldada sedagi, et Eesti koondisesse kutsutavat mängijat tuleb väga hoolsalt valida ja seda erinevate kriteeriumite põhjal – tulemuste allakäik on ju seotud ka mängijatüüpide valikuga. Kui robustselt lahterdada mängijad meisterlikeks, meisterlikeks-võitlejateks ja võitlejateks, siis on selge, et meie, kes me peame enamikes kohtumistes mängima rohkem ilma pallita kui palliga, peame panustama meisterlikele võitlejatele ja võitlejatele. See on tee, millel peame käima, samasuguse tee käisid läbi Skandinaaviamaad ja nad on sellel teel praegugi.

Teise olulise asjana märgiksin mängijate vaimset võimekust ja vaimset taset. See tähendab ühelt poolt seda, et koondise vääriline mängija peab suutma mõelda ja tegutseda ülesande lahendamise keskselt, mitte egokeskselt – see on igasuguse ühise ülesande lahendamise esimseseks eelduseks, jalgpallimäng aga on ühine ülesanne – ja olema sealjuures isiksus, kusjuures seda sisuliselt. Teiselt poolt aga, kuna saame olla edukad vaid kogu meeskonna ühtse targa tegutsemise läbi, peab olema mängija võimeline mõistma kogu mänguplaani nüansse ja neid ellu viima ehk siis olema tark mängija.

Märgin näiteks, et Michel Platini edu mängijana põhines ülikiirel mõtlemisel, üliheal liigutuste koordineeritusel ja võimel välkkiirelt otsustada – seda on temaga suheldes selgelt näha. Omandada tehnika mehhaniliselt on üks asi, selleks, et seda tehnikat väljakul ellu viia, on vaja aga ka teisi omadusi ja need on valdavalt isiksuslikud – rõhutan, mida väiksem riik, mida väiksem rahvas, seda olulisem see kõik on.

Ja veel – on mõistetav, et eelkõige just välismaalt tuleval treeneril on oma vaatenurk ja arusaamine ja on loomulik, et mängijate isiksuslike omadusteni, mis meie jaoks määrava tähendusega, jõuda on tal väga raske ja ta tugineb otsustes ikkagi kulutuuriruumile, kust tuleb, mitte ruumile, kuhu saabus. See tähendab, et ideaalis oleks meil vaja jõuda nii kiiresti kui võimalik eestlasest peatreenerini ja koostöö koondise ümber peab olema suurem – nagu kirjeldasin, on otseselt mänguga mitteseotud otsuste roll edukuse jaoks väga oluline.

Aastaid tagasi ütlesite, et Eesti koondisel õnnestub kunagi lühiajaliselt ära käia FIFA edetabeli päris tipu lähedal, kusagil kohtade 20-30 juures, ning et võimalik on jääda püsima 40. koha piirimaile. Kui optimistlik olete täna?

Olen alati optimist ja olen endiselt seda meelt, et küsimuses kirjeldatu on võimalik. Kui suudame arvestada eelpoolkirjeldatuga, algab varsti uus tõus.