Roma fännide jaoks on viimased hooajad olnud kõike muud kui ilusad, aga selle hooaja algus on nad taas unistama pannud: meeskond on seni mänginud ühte parimat jalgpalli Euroopas ning kui vaadata puhast tabeliseisu, siis võiks öelda, et nad on isegi parimad olnud.

Muidugi on sellise väite tegemine väikestviisi liialdus, kuid sellegipoolest on nende hooaja algus väärt imetlust: kaheksa mängu järjest võib ju üks hea võistkond õnnega pooleks võita, kuid kui teha seda nii stiilselt nagu Roma, omades ühteaegu liiga parimat ründeliini ning kaitseliini, mis on endale lüüa lubanud vaid 1 (!!!) värava, siis see on märk suurepärasest võistkonnast. Ja mängitud pole just kehvast klassist meeskondadega: juba on selja taga Rooma derbi Lazioga ja lahingud Interiga ja Napoliga, kust Roma hunt tuli välja kriimudeta.

Roma taassünni taga on palju faktoreid, mille seast võib välja tuua näiteks alati imelise Francesco Totti, Itaalia liigas oma enesekindluse leidnud Gervinho, hollandlasest keskväljasõduri Kevin Strootmani, väikese Bosnia pallivõlur Miralem Pjanici ning terasest tehtud Mehdi Benatia kaitseliini keskel.

Aga kõige suuremat aplausi väärib mees, kes on selle kompotti kokku keetnud: prantslasest peatreener Rudi Garcia.

Küllaltki tagasihoidliku mängijakarjääri teinud Garcia ei ole paljudele jalgpallisõpradele võõras nimi, sest ta juhendas aastaid väga edukalt Lille'i meeskonda, kust jõudsid suurele areenile nimed nagu Gervinho, Eden Hazard, Yohan Cabaye, Mathieu Debuchy ning mõnedki teised mängijad, kuid kuni selle suveni tundus, et ükski suurem klubi ei proovi teda Lille'ist endale krabada.

Kui Roma lõpuks Garciale tema suure võimaluse andis, olid paljud Itaalia klubi fännid kaugel entusiastlikust, aga praeguseks hetkeks ei ole ilmselt alles jäänud ühtegi Roma poolehoidjat, kes teda taevani ei kiidaks.

Garcia juhitud Roma on mänginud äärmiselt nauditavat jalgpalli ning seda absoluutselt igast vaatevinklist vaadates: tegutsetakse meeskonnana ning mäng on üheaegselt nii kompaktne kui ka voolav.

Meeskonna põhirõhk on olnud ründamisel, kuid kaitseliin pole selle all absoluutselt kannatanud, sest isegi ootamatute pallikaotuste korral suudab meeskond kiirelt oma formatsiooni leida ning seetõttu kontrarünnakute ohu minimaliseerida ja palli kiirelt tagasi võita.

See on midagi, mida suudavad sellise efektiivsusega teha vaid väga-väga vähesed tiimid Euroopas: kui tuua paralleele, siis on Garcia Roma meenutanud mõne aasta eest Euroopa jalgapalli üllatamist alustanud Dortmundi. Kas nende tähelend tuleb sarnane, näeme järgmiste aastate jooksul - potentsiaali millekski sarnaseks Romas kindlasti on.

Prantslase korda saadetud töö tasemele annab veelgi rohkem ilmet juurde see, et suvel kaotas Roma mitu mängijat, kes olid eelmisel hooajal võtmemängijad: Erik Lamela, Marquinhos ja Pablo Osvaldo müüdi kõik suure raha eest maha.

Selge on, et samasugune seeria ei saa enam kaua jätkata ning õige tõehetk saabub siis, kuidas reageeritakse pärast seda, kui nende mootor esimest korda veidi tõrkuma hakkab. Kokkuvõttes on Garcia mängijatevalik hõre ja vigastused teatud positsioonidele võivad meeskonna mängule suure jälje jätta, aga Rudi Garcia "õnneks" pole neil sel hooajal seljas Euroopas mängimise kohustust ja ta ei pea oma Roma ülesehitamisel kiirustama.