Taavi Rähn andis FC Flora mängukava jaoks põhjaliku intervjuu, kus rääkis nii oma elust Hiinas kui ka Flora käimasolevast hooajast. Soccernet.ee toob täispikast intervjuust välja huvitavamad katkendid.

Hiina kui selline – millega sul seal kõige raskem harjuda oli ja kas oli ka midagi sellist, millega lõpuks ei harjunudki?

Ei teagi… Mul läks selles mõttes hästi, et esimene klubi president oli ise jalgpallur, Inglismaal mänginud, teadis euroopalikku elulaadi hästi. Treener oli belglane, temaga sama lugu. Klubi kohtles mind ikka väga hästi, sain elada sellist elu nagu olin harjunud. Kõik oli korraldatud, transport, trennid, korterid, kõik. Ka pere jaoks tehti kõik ette-taha ära, nii-et mul ei olnud sisuliselt mitte mingit muret sisseelamisega.

Oled pikk mees isegi Eesti mõistes. Hiinlased teadupoolest maailma pikimate hulka keskmiselt ei pürgi. Kas sellega seoses ka mingeid naljakaid situatsioone ette tuli?

Ega nad nii väikesed ka ei ole, ma olen Floras ka kõigist pikem. (Muigab). Eks enamus neist ilmselt ole tõesti teatud stereotüübile vastavalt lühikesed, aga nagu ikka pea kõigis spordimeeskondades on üldiselt ka suuremaid hiinlasi olemas, oli sealgi minustki pikemaid mehi. (Naerab). Eks hotellides ikka oli veider, kui kogu rahvas sulle heal juhul kaenla alla ulatus, aga üldiselt mingeid seikasid eriti ette ei tulnud.

Kas keelt ka külge jäi?

Kohvikus saan tellitud ja menüü loetud ja ettekandja kutsutud, aga vestluseks ma kindlasti võimeline ei ole.

Kodusesse Florasse leidsid tagasitee peale pikki rännakuid. Nüüd on sul hea tagasitulija värske pilguga vaadata ja öelda – mis on tänases Floras silmaga nähtavalt teistmoodi kui „sinu ajal“?

Esimese ja ülimalt positiivse asjana torkab silma, et täna lähenetakse igale mängijale üdini isiklikult. Mängijatele on loodud ideaalilähedased tingimused alates füsiotrennidest kuni jalkaliidu sisehallini, mis talvised trennid palju kvaliteetsemaks teeb. Pluss siis individuaalne lähenemine mängijatele – personaaltrennid, lisaks uuritakse ja puuritakse ja katsutakse iga muskel eraldi järele ja kui kusagilt midagigi tundub nõrgem kui vaja, siis aidatakse seda lihasgruppi järele. Ühesõnaga, loodud on kõik tingimused, et mängija saaks areneda.

Sinu vanus lubaks veel koondiseski rahumeeli müdistada. Ma ei hakka küsimagi – sest tean vastust ette – et kas oleksid valmis koondist aitama, kui kutse tuleks. Aga küsin nii – kellega tänasest uuest keskkaitsjate põlvkonnast – Morozov, Reintam, võib-olla mitte nii uue generatsiooni mehena ka Klavan – tunneks end koondise eest väljas olles kõige kindlamini ja mugavalt keskkaitsja Taavi Rähn?

Arvan, et Klavaniga. Olen temaga koos mänginud, pealegi on tema vasakul ja mina parempoolne, nii-et ka kõige loogilisem. Aga Metsaga läheks ka peale! (Naerab).

Aga Janar Õunap? Superkarikafinaalis olid temaga paaris.

Temal on praegu pisut kehvasti, peale Superkarikat ta ei olegi kahjuks rohkem trenni teinud, on vigastatud. Koondiseni on tal muidugi veel mõned aastad kõva tööd alles ees.

Aga meenutamegi sedasama Superkarikafinaali. Madistasid Õunapiga terve mängu paarisrakendis, kusjuures tema nimi algrivistuses tuli fännidele ja üldsusele suhteliselt korraliku üllatusena.

Eks ta fännidele võiski seda olla, trennides nähtu põhjal ei olnud see muidugi mingi üllatus. Saime ikka superhästi hakkama. Levadia vastu taga null, ideaalne tulemus! Mingeid personaalseid eksimusi mees ei teinud. Esimesel poolajal jäime küll ränga surve alla, aga see ei ole kaitseliinis kinni. Mees kasutas oma võimaluse ikka sajaprotsendiliselt ära, eriti, kui arvestada seda, et ta kõigis treeningmängudeski põhisse ei mahtunud. Näitas treeneritele ja kõigile, et on väga ja väga arvestatav mängumees ja annab meeskonnale palju juurde. Kaardid, vigastused, mis iganes meil siin juhtuda võib, meil on mees võtta, kes koha ära täidab, kui ta nüüd oma tervise korda saab.

Viimastel minutitel võitude-viikide noppimine oli möödunud hooaja Levadia kaubamärk. Neljast voorust kahes oleme punktid kindlustanud viimastel minutitel, sama lugu oli Superkarikaga. Kas loogika „meeskond, kes lõpus lööb, on lõpuks meister“ võiks Florale sel hooajal tiitli tagasi tuua?

Pigem näitab see üheselt seda, et meeskond on ühtlaselt tugev ja enesekindel. Pingutatakse lõpuni 90 minutit, et punktid ära tuua, hoitakse mängujoonisest kinni ega unustata kaotusseisus ära, mida treenerid rääkinud on. Kalju vastu oleks ka võinud mänguskeemi laguneda lasta ja hakata pikka ette peksma, aga hoidsime oma mängu ja tänu sellele need lõpuväravad tulevad. Võimalusi oli ju meil terves mängus, teadsime, et tuleb veel üks ja see tuleb ära lüüa, saagu mis saab.

Mis su tulevik toob? Selleks aastaks oled end Floraga sidunud.

Ma ei ole veel just väga vana. Aga 32 on ikkagi omajagu, kohe varsti saan 33. Välismaale… Saan ausalt aru, et väga vähesed mängijad, kes on tagasi tulnud Eestisse, on arvestataval tasemel välismaale tagasi saanud. Sestap ma eriti oma pead sellega, mis edasi saab, ei vaeva. Võtan samm-sammult ja keskendunult. Minu jaoks on väga oluline, et meil on siin kaks füsiotreenerit, medical on meil siin väga tugev – jälgitakse pidevalt mängija seisukorda. Paar aastat olin vigastustega kimpus, usun, et siin saan tervise taas heasse konditsiooni. Kui sel aastal õnnestub vigastusi vältida, mõtlen pikemalt ette. Praegu olen hea meelega kodus. Kümme aastat on rännatud, käesolev hooaeg on hästi alanud, kodus on alati hea olla. Saaks veel murule ka, siis oleks juba kõik eriti hästi!

Raioga suhtlete tihedalt?

Oo jaa, iga nädal vähemalt korra-kaks helistame.

Kalal ei ole käinud veel? Tuulehaugi aeg on tulemas…

Praegu veel ei, sellise külmaga mind naljalt kalale ei meelita. Ühe nädalalõpu ta on mulle muidugi võlgu. Eks liigapausi ajal vaatame, tuleb ära käia.

Iseenesest oleks ju väga uhke, ütleme suve keskpaiku, liigapausi järel hõigata välja FC Flora keskkaitsepaar Rähn-Piiroja…

Eks Raio peab trenni tulema lähiajal! Praegu on tal Floras ikka väga raske peale saada! (Naerab). Aga mine sa tea…

Hooaja lõpp – millisel tabelikohal Flora on?

Esimese kahe hulgas kindlasti. Võtame mäng-mängult. On lihtne öelda, et anname endast kõik, aga kui hoiame selle „tuhhi” üleval, mis meis praegu on, siis on kõik võimalik.

Mõned sõnad fännidele. Mida soovid neile, ootad neilt?

Eks ikka nende toetust. Eelmisel hooajal polnud neile palju anda, aga sel hooajal on nad meid ikkagi mehiselt toetanud, kuulda neid on igatahes staadionitel hästi. Paneme edasi!