Huvitav, kas kergem on leida heinakuhjast nõela või hoopiski noort Eesti jalgpallurit, kes südamesopis ei unistaks välismaale pääsemisest? Võõra riigi liigas mängimine võib küll majanduslikku kasu tuua, kuid ühelgi noorel pole mõtet tähtsat sammu uisapäisa teha. Esikohal peaks olema areng, kirjutab värske Jalka.

Kui vutiliidu ning FC Flora president Aivar Pohlak küsis Arte gümnaasiumi õpilastelt jalgpallikultuuri kursust kokkuvõtvas tunnis, mida on aine neile andnud, siis umbes kolm neljandikku noortest leidis, et nad said tagasi usu oma võimalusesse saada jalgpalluriks. Mõelgem nüüd korra. Gümnasistid! Teismelised! Terve (vuti)elu ees, kuid lootus juba kaotatud. Mis toimub? Pohlak teab, kuhu koer on maetud.

"Sisuliselt valitseb noormängijate ja nende vanemate, aga ka mõningate noortetreenerite ringis arusaam, et kui sa pole enne noormängija staatusest väljumist välismaale pääsenud, on sinu kui jalgpalluriga kõik läbi," lahkab mees olukorda.

Sama lugu on ka elukutselistega. Selle asemel, et end arendada – mis võib õige tegutsemise korral kaasa tuua kõik soovitu –, mõeldakse hoopis sellele, kuidas igal võimalusel kodumaa tolm putsadelt pühkida. See pole aga mõistlik. Oleneb ju mängijate otsustest nii klubide kui koondiste tulevik. Ilmselt taipavad kõik, et Eestis ei saa lootustandvaid noori nagu peenralt porgandeid noppida.

Senist välismaakihku üritab inimlikumaks muuta näiteks FC Flora, kes on välja töötanud konkreetse plaani mängijakarjääride planeerimiseks. Muuhulgas sisaldab see ka seda, et Flora ei aktsepteeri agente – klubi on ise mängija nõustaja. Meeskonna peatreener Norbert Hurt rõhutab, et mängija peab valima parima võimaliku tee.

"Väga tähtis on, et noor areneb, ühtegi etappi ei tohi vahele jätta," on ta kindel. "Üks filosoof on öelnud, et iga aste, mille sa vahele jätad, ei andesta sulle pärast. Iga mängijat peab juhtima see, mis on talle kõige parem, mitte väline motiiv nagu välismaa või raha."

Just seda üritataksegi mängijatele selgeks teha, et ainult majanduslikel põhjustel pole mõtet Eestist väljapoole vaadata. Sobiv võõrklubi peab pallurile pakkuma arenguks vajalikku keskkonda ning häid treeningutingimusi, klappima peavad klubifilosoofia ning mängija natuur. Nüansse on palju ning on loogiline, et noore õlule langevat otsustuskoormat peab keegi vähendama. Seetõttu suhtlevad treenerid sel teemal mängijatega ning klubi juhid üritavad Premium liiga tasemest väljakasvavatele meestele leida nende võimetele sobivat mängukohta.

Nii Pohlak kui Hurt leiavad, et tavaliselt on Eesti liigast rajatagust avastama mindud liiga noorena, enne peab kodumaal saavutama taseme, millega on võimalik võõrsil läbi lüüa. Kui mängijal pole enesekindlust ning ta pole piiri taha minekuks piisavalt küps, siis võib tekkida pettumus. Kodumaal mängida on ses mõttes hea, et võrreldes suuremate vutiriikidega on meil konkurents väiksem. Võõral maal käib aga halastamatu andmine ning kui noor pole valmis koha eest võitlema, on probleemid kerged tulema. Teiseks murekohaks on asjaolu, et on noormängijaid, kes võtavad Eestis veidi lõdvemalt ning arvavad, et kui siit pääsevad, hakkavad uues klubis täiega panema.

Flora poolkaitsja Brent Lepistu (21) lausub korduvalt, et Maarjamaal tuleb pühenduda, keskenduda ning igas treeningus ja mängus endast 100% anda. Muuhulgas tunnistab noormees, et võrreldes paari aasta taguse ajaga on tema suhtumine Eestist lahkumisse muutunud.

"Siis oli välismaale minek prioriteet, eks see olegi noormängijate viga, et välismaa tundub kõva sõna, kõva saavutus," arutleb 2012. aastal U-19 finaalturniiril osalenud pallur. "Kõige olulisem on õige klubi leida. Vale koht on kahjulikum kui Eestis mängimine. Ei ole mõtet minna Rumeenia või Bulgaaria tagaotsatiimi, mille mentaliteedist midagi ei tea."

Üksi ei jäeta

Mängukoha leidmisel on olulise tähtsusega ka tõik, mille üle väga tihti pead ei vaevagi – kas pallur ostetakse või ta liitub vabaagendina? Kui välistiim maksab kohalikule satsile, siis võib eeldada, et ostev klubi on teinud korraliku eeltöö ning nad on mängijasse süvenenud. Kuna ostu-müügi olukorras on jalgpalluri peale raha kulutatud, siis hoolitakse temast rohkem ning klubi seisab oma investeeringu eest. Vabaagentidena palkavad Pohlaku sõnul eestlasi enamasti teise- või kolmandajärgulised klubid, kes loodavad ebamääraselt, et mängijast võib midagi imelist tulla.

"Sellises kontekstis on kirjeldatav näiteks Sander Puri karjäär, kus Levadia hiilgeaegade üks juhtmängijaid on liikunud karjääritrepil samm-sammult allapoole," toob ta esimese näite. "Samuti võiks mainida Hannes Anieri, kes pidas FC Florat oma arengu jaoks ebapiisavaks keskkonnaks, kuid lahkus ka Eesti klubiga võrreldes marjamaana nähtud Odensest rahulolematuna ja ei ole endale väärilist peatuspaika senini leidnud, ja küllap mõlgutab noormees juba jalgpallist loobumisegi mõtteid. Mõistagi tahaksin, et see nii ei oleks, aga tean, et Hannes on Eesti klubidega teinud vaid mõned treeningud ja selliselt kahaneb päev-päevalt šanss arvestatavaks mängijaks saada. Tegelikult peaks noormees oma uhkuse ja ego maha suruma, koputama mõne Eesti tippklubi uksele ja püüdma leppida kokku näiteks kolmeaastane koostöö, mille jooksul oleks võimalik tal oma võimetes selgusele saada, tasakaal leida ja ande realiseerimise eeldused taastada."

Pikk planeerimine ei garanteeri iseenesest muidugi unistuste karjääri, kõike võib juhtuda. Aga isegi kui mängijale jätab kõrvalepõige halva maitse suhu, siis lubab Hurt, et Flora pallurit üksi ei jäeta.

"Klubi jääb alati nõustajaks," seletab endine tartlane. "Agent pole kasvataja, tema ei tea, mida teha olukorras, kui välismaal käik ebaõnnestub. Klubis on spetsialistid ning mängija müügiga tegelemine ei tähenda, et me teda edaspidi ei aita. Vajaduse korral saab ta pärast välismaal lepingu lõppemist siin treenida ning mängida, et teha siis samm edasi."

Kuid jätame välismaa kõrvale, karjääriplaneerimise üks iva seisneb selleski, et mängijad oleks Eestis mängides rahul. Lepistu tõdeb, et välismaale tahavad kõik pääseda ning kuigi alateadvuses on see mõte tiksumas, on tähtis olla kahe jalaga maa peal ning keskenduda sellele, mis hetkel toimub. Hurt mainib, et vestlused oma hoolealustega on hästi läinud ning paljud jalgpallurid mõistavad, et vahepeal tuleb arengu eesmärgil teha üks samm tagasi ning alles siis minna kaks astet edasi. Näiteks toob ta anonüümse Flora mängumehe, kes leidis, et võib-olla peab ta esindustiimi asemel duublirivistuses tööd tegema, et tugevamana taas üles tulla. Tundub eluterve suhtumine. Hurt loodab, et sedasamust inimlikkust hakkavad mõistma teisedki klubid ning Flora eeskujul muutuvad arusaamad ning vaatenurgad mujalgi.

Kellel on potentsiaali välismaale pürgida?

"Võime on absoluutselt kõigil. Küsimus on selles, kuidas me suudame nende potentsiaali avada," vastab Hurt küsimusele oma mängijate kohta. "Ütleme nii, et on 3–4 potentsiaalset mängijat, kes võiksid sinnapoole vaadata."

Flora peatreener tõdeb, et konkreetne huvi tekib ikkagi euro- ja koondisemängudega. Premium liiga kohtumisi tugevamate liigade klubide skaudid eriti vaatama ei satu. Küll helistab aeg-ajalt agente, kes mõne mängija kohta pärivad, kuid kellele ütleb klubi viisakalt ära. Lepistu tunnistab, et konkreetsest huvist tema vastu ei tea ta midagi, kuid päris palju leidub agente, kes tahaksid noort jalgpallurit esindada.

"Umbes 80% neist agentidest ei tundu eriti usaldusväärsed," räägib ta vuti mustast köögipoolest. "Enamik suhtleb minuga Facebooki kaudu ning on aru saada, et nad tahavad ainult kasu lõigata. Nad ei hoolitseks selle eest, et mängija tulevik oleks helge."

Omakasupüüdlikud agendid jõuavad aeg-ajalt meedia vaatevälja ning jääb mulje, et neid ei salli ei klubid ega fännid. Kuna Flora üritab end agentidest distantseerida, esitasin klubi presidendile paar teemaga seonduvat küsimust. 

Agentide rahaahnus on jalgpallis üsna tavaline teema, on sellele üldse mingi lahendus varnast võtta?
Varnast ei ole, aga kultuurikihi kasvatamise kaudu küll. Oleme pidanud maha esimese koosoleku jalgpalliliidu ja Eesti agentide vahel ja püüame nende silmaringi avardada ja olulistele asjadele tähelepanu juhtida. Samuti kujutan ette, et klubide nõudlikkuse kasv loob üsna kiiresti olukorra, kus agendid peavad hakkama protsesse laiemalt nägema. Nagu eespool ütlesin, agendi roll vajab muutusi ja ka mängijad peavad oskama neis näha eelkõige targa nõuandja, mitte iga hinna eest välismaale aitaja rolli. Meie areneva jalgpallikultuuri tingimustes nähakse agendi rolli mängija kiires välismaale aitamises, aga tegelikult peaks agent olema mängijale kompetentset nõu andvaks ja nii mängija kui ka klubi tõeliste huvidega arvestavaks kaaslaseks.

Nii mõnigi Eesti jalgpallur on sattunud valesse klubisse ehk oma karjääri valesti planeerinud. Kes on süüdi? Mängija, agent, klubi?
Selles kontekstis pole süüst kohane kõnelda. Meie jalgpallikultuur ja ehk isegi kogu ühiskond on lihtsalt sellises seisus. Klubid pole olnud piisavalt tugevad, ühtegi artiklis kirjeldatud tähendust päriselt ellu viia suutvat agenti Eestis esialgu pole ja ka mängijate silmaring ei ole olnud piisavalt lai, et õigeid otsuseid teha. Ilmselt poleks varem olnud kõnealusel teemal edasi liikuda mõeldavgi. Üldisemalt kõneledes – veerand sajandit tagasi kapitalistlikku elukorraldusse sukeldudes paiskus enamik toiminud väärtussüsteeme põrmu ja uute toimima hakkamiseks oli ja on vaja aega. Aja pikkus sõltub vastutuse võtjatest, aga vastutuse võtjaid meil just liiga palju pole, kuna tähelepanu on läinud formaalsuste süsteemi loomisele. Tõsi, ka see on olnud vajalik.