Aasia riikidest tulnud pururikaste omanikega võib minna nii üht- kui teistmoodi, kuid seninähtu põhjal tundub, et Leicester City on liikumas õigel teel.

Tailasest omanik Vichai Srivaddhanaprabha on erinevalt oma kaasmaalasest Thaksin Shinawatrast ning malaislasest Vincent Tanist inglastele jätnud traditsioone ning kogukondlikku ühtsust hindava positiivse mulje. Teel Inglise jalgpalli absoluutsesse tippu on aga Leicesteris toimunud nii mõnedki suured muutused.

Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi

Kuigi Leicesteri eelmine peatreener Nigel Pearson viis meeskonna esiliigast Inglismaa kõrgliigasse ning suutis eelmisel kevadel pärast imelist hooaja lõppu sinna ka püsima jääda, vallandati mees mai lõpus pärast pikaaegseid erimeelsusi klubi omanikega. Pearsoni saavutused võivad küll paberil olla silmapaistvad, kuid temast rääkides ei saa jätta märkimata tema vähem atraktiivseid isikuomadusi.

Läinud aasta veebruaris pakkus Pearson Briti meediale kõneainet pärast seda, kui oli talle otsa koperdanud Crystal Palace’i mängijal James McArthuril kõrist kinni haaranud ning teda maas hoidnud. Hiljem kutsus Pearson talle ilmselt mitte meeldinud küsimuse esitanud reporterit jaanalinnuks ning pärast Leicesteri pikka mõõnaperioodi käskis ta ühel klubi fännil pärast tolle valgusekartlikku kohta saatmist "maha kärvata“.

Hapuks kirsiks sulanud tordil oli aga juunis avalikkuse ette ilmunud intsident, milles mängis keskset kohta Nigel Pearsoni poeg James. Nimelt külastas siis veel Leicesteri eest mänginud James koos kahe meeskonnakaaslasega Tais bordelli, filmis nende ühiseid seiklusi ning ei pidanud paljuks prostituute külalislahkuse eest ka rassistlike väljenditega kostitada. Trio sai Leicesterist hundipassi ning kaks nädalat hiljem järgnes neile ka Nigel Pearson.

Noore Pearsoni käitumine ei pruukinud ehk olla see, mis vanale Pearsonile saatuslikuks sai, kuid kahtlemata ei sobinud mehe isiksus ega käitumismaneer kokku sellega, mida Tai perekond klubis kehtestada üritas. Uued omanikud on paksu rahakotiga ärimeestele ebatavapäraselt süvenenud kogukonna elamuse parandamisele ning kohalikelt sellega vaid au ja kiitust teeninud.

Aiyawatt, omanik Vichai aseesimehest poeg, ütles jaanuaris Reutersile antud intervjuus, et otsus Leicester ära osta tehti 30 minutiga: "me läksime staadionile ning me armusime pealtvaatajatesse.“ Leicesteri poolehoidjatel pole põhjust vastupidist tunda, sest lisaks eelmise aastanumbri sees toetajatele kolmel korral jagatud tasuta õllele lisandus aprilli alguses kõigile King Poweri staadioni külastajatele Vichai sünnipäevaks jagatud prii sõõrik.

Veel ootab igal kodumängul toetajaid meeskonnale kaasaelamiseks mõeldud tasuta plaksuti ning bussisõidud võõrsilmängudele pole ühelgil juhul kallimad kui 10 naela. Samal ajal, kui ülejäänud Inglismaad on tabanud kõrgete piletihindade vastane protestilaine, pole King Poweri staadioni piletihinnad Leicesteri kõrgliigasse tõusu järgselt oluliselt kallimaks muutunud.

Tundub, et Vichai ja Aiyawatt Srivaddhanaprabha oskavad pilli mängida täpselt õigetel keeltel. 2013. aasta lõpus maksis perekond ära Leicester City 130 miljoni euro suuruse võla ning hakkas investeerima treeningväljakute ning skautimisvõrgustiku uuenduskuuri. Pärast Pearsoni vallandamist määrati uueks peatreeneriks üllatuslikult Claudio Ranieri, kes oma viimaselt töökohalt Kreeka koondise juhendajana tseremoonitsemata lahti lasti.

Vichai, kelle vara väärtuseks hinnatakse üle kahe ja poole miljardi euro, oleks võinud nii suvise kui talvise üleminekuakna eel Ranierilt nõuda mõnd kaaneuudise väärilist suurostu. Ranieril ning skautimismeeskonna juhil Steve Walshil oli aga silme ees kindel plaan, millega nii Vichai kui Aiyawatt nõusse jäid. Üksikute suurt raha maksvate mängijate asemel tõi Ranieri klubisse mitu võrdlemisi odavalt saadud pallurit ning nagu öeldakse, on ülejäänud juba ajalugu.

Investeeringud skautimisse ning teatav risk Ranieri palkamisel on ennast kuhjaga ära tasunud, sest Vichai ja Ranieri koostöö on viinud Leicesteri Inglismaa kõrgliiga tippu. Kui Vichai eelistab kõige selle juures jääda pigem tagaplaanile ning ajakirjanikke vaid harva mõne tsitaadiga kostitada, on peatreeneritoolil istuv Ranieri pildil igapäevaselt.

Kaotsiläinud koomik või briljantne psühholoog?

Claudio Ranieri võib küll esmapilgul jätta mulje vanaisalikust kaisukarust, kuid ümmarguste prillide taga on peidus samasugune kaval rebane, kui seda on Leicesteri logolgi. Pea kolmkümmend aastat kestnud treenerikarjääri jooksul on Ranieri kogenud ilmselt kõikvõimalikke erinevaid mängijatüüpe ning teab, et Leicesteri mängijate plahvatusliku elujanu rakendamiseks on vaja kõikjal nende ümber toimuv kära summutada.

Ranieri on kõik intervjuud viinud läbi kirurgilise täpsusega; kaalutletult ning väsimatult on ta vaigistanud küsimused võimalikust liigavõidust ning kiitnud oma mängijaid möödunu, mitte tuleva põhjal. Vaieldamatult on Ranieri üks oma põlvkonna parimaid motivaatoreid ja inimesetundjaid, millele viitavad ka tema hoolealuste kommentaarid.

"Ta oli väga hea psühholoog – ta oli ühtlaselt hea nii meie mängulises ettevalmistuses kui ka mängijatega rääkimises,“ kiitis Ranierit tema käe all Cagliaris mänginud Gianluca Festa Briti väljaandele Independent. „Ta lõi õige atmosfääri ja rääkis meiega spordipsühholoogiast. See oli üle 20 aasta tagasi, nüüd teevad seda kõik. Ta on suurepärane suhtleja, kuid ühtlasi väga tark ning võib kohati ka väga karm olla.“

Praeguse Leicesteri kapteni Wes Morgani sõnul on Ranieri mitmekülgne treener. "Ta on hea huumorisoonega,“ rääkis Morgan samale väljaandele märtsis. "Tal on mõned head naljad ning tema ja Vardy suhe on parim – kuulda võib palju vandumist ja mõlemad annavad üksteisele samaväärselt tuld. Samal ajal on kahtlemata piir, millest teda mitte üle tõugata ning ta on meile näidanud, kes siiski boss on.“

Ranieri võib kulisside taga osavalt psühholoogist koomikuks vahetuda, kuid meedia ees esinedes on 64-aastane itaallane jäänud sel hooajal pigem tagasihoidlikuks ja püüded tema käest mõnd mahlast tsitaati välja võluda on üldjuhul liiva jooksnud. Ei tasu aga unustada, et Ranieri suust on aegade jooksul pudenenud nii mõnigi pärl. 2004. aastal kaotas Ranieri juhitud Chelsea Meistrite Liiga poolfinaalis suuresti tänu Ranieri ebaõnnestunud vahetustele Monacole.

Hiljem kommenteeris Ranieri oma otsuseid ehtitaallaslikult: "Ma ei saa enam muutuda. Ma olen nagu Frank Sinatra – teen alati kõike enda moodi. Ma ütlesin mängijatele, et kõik, mida ma Monaco mängus tegin, oli vale. Ma tegin mängu võitmiseks muudatusi – aga me kaotasime ning ma mõtlesin: "oh p****, Claudio, miks, miks? Paha Nikerdaja (Ranieri hüüdnimi Chelseas)!“ Kui Chelsea ääremängija Damien Duff samal kevadel vigastada sai, lubas Ranieri talle asenduse leida oma emale helistades ning jalgpallitsitaatide kuldvaramusse kuulub ka Ranieri 2000. aastal lausutud raskestimõistetav "jalgpallitreenerid on nagu langevarjurid. Mõnikord see lihtsalt ei avane. Siin on tegemist vihmavarjuga. Mary Poppins, taipate?“

Ei tasu hetkekski kahelda, et Ranierist oleks teatud ladina-Euroopa treeneritele omane pöörasus kadunud. Pigem on Ranieri Leicesteri eesotsas olles adunud, et suudab oma praeguseid hoolealuseid motiveerida ajakirjanike ette tasakaalukalt ja ettevaatlikult astudes. Kuigi torm nende ümber on juba väljakannatamatult tugev, sõuab Leicesteri paat hinge tõmbamata kalda poole.

Seal ootab Ranierit see, mida ta veel kordagi saavutanud pole. 30 aastat kestnud treenerikarjäärist ei ole Ranieril veel ette näidata ühegi kõrgliiga tiitlit. Neljal korral on itaallane oma juhendatud meeskonnaga tulnud koduses liigas teisele kohale, kuid pärast pooleteise aasta tagust fiaskot Kreeka koondise eesotsas olid paljud valmis Ranieri maha kandma. Nüüd on aga mees oma elu suurima saavutuse lävel ning kogu maailma pilgud on pööratud Leicester City poole. Tandem Vichai-Ranieri on peaaegu finišis. Mis saab pärast poodiumilt maha astumist?