Kui pea alati tekib koondisenimekirja vaadates küsimusi, miks üks või teine mängija seal on või miks keegi puudu on jäänud, siis seekordne Martin Reimi valik oli küllaltki loogiline.

Eesti rekordinternatsionaal valis koondist esindama mehed kaheksast eririigist ning kõige rohkem tuli neid mõistagi koduliigast. Mait Toom, Joonas Tamm, Brent Lepistu, Martin Miller ja Rauno Sappinen Florast on minu hinnangul kõik oma koha välja teeninud, samuti ka Kaljust Karl Mööl ja Infonetist Dmitri Kruglov.

Küll aga on mõttekoht Artjom Dmitrijev, kes kindlasti peab avamängu Kreeka vastu vahele jätma. Eeldatavasti on kõigil veel kibedalt meeles see punane kaart Belgia vastu, mis meie mängule nii-nii valusa pitseri jättis.

Miks mitte kutsuda lõpuks ometi sinist särki kandma Marek Kaljumäe? 26-aastane Kaljumäe on paras universaal, keda saaks kasutada nii kaitsva poolkaitsja rollis kui ka kaitseliinis. Kemi Kingsi eest on ta sel hooajal kaasa teinud kõigis kohtumistes ja ainult korra sekkunud pingilt - sedagi 36. minutil. Soomes on ta ukse korraliku pauguga lahti löönud ning ega ta pole kunagi häbisse jäänud ka Eesti liigas.

Aleksandr Dmitrijevi kutsumist ma mõistan, sest ega vanameistri tase drastiliselt lange, kui ta kuu aega vähe madalama tasemega klubi juures trenni teeb. Äkki annab keskkonnavahetus hoopis vastupidise efekti ja Sanja on veelgi paremas löögihoos. Tulevikku silmas pidades võiks ju siiski kutsuda korra end näitama ka värskemat verd.