Eelmisel hooajal Hollandi esiliigas mänginud Eesti koondise ründaja Rauno Sappinen tegi suvel sammu edasi, kolides Sloveenia kõrgliigasse NK Domžale ridadesse, kus ootas juba ees koondisekaaslane Mattias Käit. Soccernet.ee-le antud intervjuus kõneles Sappinen muuhulgas nii ründajale vajaliku nahaalsuse leidmisest, keskkonnavahetusest, koondiseväravatest, netikommentaatoritest kui ka sellest, miks Hollandis jätkamisest asja ei saanud ja mis unistuse nimel ta iga päev tööd teeb.

Sa oled mänguvälises suhtluses alati väga rahulik ja viisakas. Väljakul ... mitte alati. Kuidas sa ründajale vajaliku nahaalsuse või agressiivsuse enda seest õigel hetkel üles leiad?
Kui mul mängu eel adrenaliini ega väravanälga ülal poleks, oleks jama, jah. Kui oleksin sama rahulik nagu tavaelus, siis ei tuleks platsil asjad välja. Tuleb end osata end sellesse staadiumisse viia.

Kuidas sina viid? On sul selleks mingi rutiin?
Muusika kuulamine kindlasti, keskendumine. See tuleb juba soojenduse ajal. Klõps käib ära, see on aastatega nii kujunenud. Kui mäng saab läbi, hakkad vaikselt jälle maha rahunema.

Oled sa selle kallal teadlikult ka tööd teinud?
Mingitel hetkedel küll, jah, kui see mul alati nii hästi ei õnnestunud. Siis püüdsin end teadlikumalt sinna seisundisse viia. Aga mida rohkem seda teinud oled, seda automaatsemalt see tuleb. Ründaja peab platsil ikkagi nahaalne olema.

Tundub, et oled kiiresti sisse elanud?
Jah, statistilises plaanis ei ole küll veel midagi tulnud, aga loodan, et see on vaid aja küsimus.

Aga treeningprotsessis ei ole närvilisust näha. Me ei ole rumalustega tegelema hakanud, töö käib nii nagu ikka. Üle-eelmises voorus mängisime tabeli esimese meeskonna Aluminijga, meie oleme küll tabelis viimased, aga nemad tulid ikka põhimõtteliselt bussi parkima. Kõik teavad, et Domžale on Sloveenias tippmeeskond, asjad ei ole lihtsalt praegu õnnestunud ja tulemused järgi tulnud. Usun, et on vaid aja küsimus, millal esimesed võidud kätte saame.

• Vahemärkus: intervjuu Sappineniga toimus teisipäeva hommikul. Sama päeva õhtul teatas Domžale peatreener Simon Rožman, et võtab kehva hooaja alguse eest vastutuse ja paneb ameti maha.

See oli kogu klubile väga suur hoop, rahaliselt ja nii edasi. Neil on praegu väga rasked ajad, koosseis on õhuke ja selle taha minu jätkamine jäigi. Ideaalis olnuks see muidugi parim variant – tuttav keskkond ja ka väga hea meeskond. Play-off’is olime edasipääsule väga lähedal (põhiturniiri neljandana lõpetanud Den Bosch kaotas kohamängudes 89. minuti väravast Go Ahead Eaglesile – K. J. K.) ... Aga läks seekord niimoodi.

Kolmeks hooajaks laenule – see on jalgpallis üpris omapärane tehing. Kas see, et ametlikult on tegu laenuga, üldse sinu jaoks midagi reaalselt mõjutab?
Tõesti, see võib huvitavalt kõlada, aga minu igapäevatööd see kuidagi ei muuda. Samas pole Domžale klubi, kus mul oleks eesmärk elu lõpuni mängida, ning ka nende huvi on mängijaid arendada ja müüa. Sel suvelgi tegid nad kolm-neli müüki. Ideaalmaailmas ma sinna kolmeks aastaks ei plaani jääda.

Vaatame korraks tagasi su eelmiste välisklubide ajale. Mis mälestused-kogemused on sul Belgiast, kus mänguaeg jäi väga napiks? Oli see ennekõike õppetund, kooliraha?
Kõike seda, just. Võib-olla lasevad inimesed end eksitada sõnast "esiliiga", aga ka seal oli väga-väga hea meeskond. Olin esimest korda välisklubis, sain sealt väga palju õppetunde, mis tulid Hollandi-ajal kasuks. Mingid olukorrad ei olnud minu jaoks enam uued.

Eesti koondises on sul seni kirjas 21 mängu ja kaks väravat – Saint Kittsile ja Nevisele ning Maltale. Kuidas sa ise senist koondisekarjääri hindad?
Nende numbritega ma rahul ei ole. Selline konkreetne vastus!

Eesti koondises on alati uusi väravalööjaid oodatud ja sina oled üks, kelles on seda nähtud. Tunnetad sa ise ka kuidagi, et sinu otsa juba vaadatakse?
Pigem tulevad vastavad soovid minu enda seest. Ma olen ründaja, minu ülesanne number üks on lüüa väravaid. Seni on tulnud vaid kaks. Aga ma teen selle nimel iga päev väga palju tööd, et see number varsti kasvaks.

Kui palju sa üldse sellele tähelepanu pöörad või sellega kokku puutud, mida kuskil netis kirjutatakse ja arvatakse?
Kivi all ma ei ela. Eesti on väike ja arvajaid on igasuguseid. Aga ma olin 17-aastane, kui hakkasin Flora esindusmeeskonnas mängima. Nüüd olen 23. Kui kuus aastat on juba igasuguseid asju arvatud ja räägitud, siis esiteks harjud ära, ausalt öeldes ei lähegi enam lõpuks korda.

Ja mingil hetkel tekib juba faas, et sul on inimesest kahju: mis su elus nii valesti on, et sa pead kogu aeg kritiseerima? Kuid eks kõik seegi käib asja juurde. Andku kuuma!

Reaalsuse ja unistuste teemal ka lõpetades – praegu oled jõudnud Sloveeniasse, aga pikaajaline siht on ikka Saksamaa, nagu oled ühes varasemas intervjuus öelnud?
Jah. See püsib. Saksamaa ja nende mängustiil on mulle lapsest saadik meeldinud. Ning näiteks meeskonnakaaslane Domžalest (poolkaitsja Adam Cerin – K. J. K.) läks just üleeile Nürnbergi, teise Bundesligasse. Tundub, et on võimalik! See on endiselt eesmärk, mille nimel ma iga päev tööd teen.