Mattias Käit lõi FC Thuni särgis debüütvärava magusaimas võimalikus kohas - võidetud derbis. Mingit kindlat ülesannet tal skoorimiseks ei olnud, vaid lihtsalt tuli tunnetada, kuhu pall kukkuda võiks.

Eesti koondise poolkaitsja Mattias Käit vahetas klubi mullu suvel, kui liikus Bukaresti Rapidist FC Thuni. Samm võis näida riskantsena, sest Thun oli äsja tõusnud Šveitsi esiliigast kõrgseltskonda. Täna on see hoopis aina geniaalsem, sest Thun on liidripositsiooni ühe väikse kõrvalepõikega hoidnud neljandast voorust tänaseni. 

Värskeim triumf tuli derbis, milles Thun murdis 2023/2024 hooaja meistri Berni Young Boysi 4:1 maha. Käit kuulus sel hooajal 12. korda põhikoosseisu ning mitte lihtsalt ei rüganud keskväljal, vaid lõi meeskonna teiseks tabamuseks oma debüütvärava.

"Meie jaoks on kõik mängud suured, aga see oli tõenäoliselt kõige suurem - ikkagi Berni derbi. Ja ainuke derbi Šveitsi liigas. Seda oli näha ka numbritest: kui muidu meil staadion pole väga tihti välja müüdud, siis need piletid müüdi väga kiirelt välja. Derbid on alati tähtsad ja eks see võit oli ka ikka ülimalt magus," rõõmustas Käit päev pärast mängu Soccernet.ee-ga vesteldes.

Rohkem kui 10 tuhande pealtvaataja ees koduareen Stockhorn Arenal võitnud Thuni poolkaitsja sõnul ei tehtud sel korral midagi teisiti. Taktika ja mängustiil oli sama nagu tervel senisel hooajal. Esimene poolaeg kulges võrdselt, aga kui Thun juhtvärava kiirelt peale vaheaega ära lõi, läks mäng rohkem nende kätte. Ka pärast Käidi enda tabamust oli Young Boysil variante, kuid lõpuks said nad ühe kätte Thuni 3:0 eduseisust.

See 1:4 kaotus märkis alles üle-eelmisel hooajal tšempioniks kroonitud Young Boysile ametlike mängude arvestuses viiendat järjestikust allajäämist. "Ega me mängijatena enne mängu sellest ei rääkinud, kui palju nad on kaotanud või midagi sellist. Meie läksime ikka oma asju tegema. Aga arvestades, et tegemist on väga suure klubiga, siis on see olukord kindlasti keeruline ja selline, kus nad ei ole väga palju olnud," mõtiskles Käit.

Plaan oli ja ei olnud paigas

Thuni särgis kokku 15. kohtumise pidanud Käidil oli enne mängu isiklikul arvel üks oktoobrikuine väravasööt tihedast olukorrast vastase karistusalas. Debüütväravaks kasutas ta samamoodi ära vastase peataoleku pärast kasti lastud nurgalööki. Käit naeris, kui vastas, et värava löömise tunnet enne mängu sees polnud.

"Ma küll koondises olen sellises rohkem vabas rollis ja satun sinna ettepoole, aga siin ma vastase kasti lähedale nii palju ei jõua. Eks selle tõttu pole mul ka seda tunnet sees olnud! Aga nurgalöögist kukkus lahtine pall täpselt ette ... Et korra sain vastase kasti ja sai kohe ka ära löödud!" kõlas kui vihje.

Käidi värav (videos alates 3:23):

Kusjuures selles olukorras polnud Käidil kindlat ülesannet ees ning otsustavaks sai väravavaist. "Pigem olen ma standardolukordades vabamas rollis. Nagu nad ikka ütlevad, et ise vaata, kuhu sa minna tahad. Tunneta, kuhu pall kukkuda võib. Ja ju siis tunnetasin seda hästi," oli retsept selge.

Väravat ja võitu tähistas Käit kogu meeskonnaga publiku ees. Ta muheles, et mingit kuningat temast debüütväravaga ei kerkinud, vaid kõik püsib võistkondlik ja koostööle orienteeritud. "Aga muidugi lüüa esimene värav just sellise klubi vastu nagu Young Boys ja võit veel ka - kindlasti on see värav ja tunne veel magusamad," rõõmustas ta.

Vaikselt-vaikselt

Kui debüütvärava löömine on niigi omaette eriline sündmus, siis tõi see Käidile ka omajagu kindlust. Jättis ta ju novembrikuu algusest peale vahele ligi kaks kuud, sest murdis varbaluu. Jõuludel tegi ta kõvasti individuaalset tööd, et naasta meeskonna juurde pärast tervenemist parimas võimalikus vormis ning see sai justkui kinnitust. Kõik sajaprotsendiliselt korras veel siiski pole.

"Jalg on selles mõttes terve, et võimaldab mängimist ja treenimist, aga eks ta natuke valus veel on ja tõenäoliselt mingi perioodi annab veel tunda. Füüsiline pool läheb päev ja mäng korraga aina paremaks. Päris oma parimas vormis veel ei ole, aga küll ta tuleb. Ikkagi päris pikalt sai väljas oldud pluss ülilühike ettevalmistus ja kohe hakkasid mängud jälle peale - eks see olegi arusaadav, et vaikselt-vaikselt."

Tagasi Šveitsi läks Käit ka karjääri kolmanda Hõbepalliga. Kui võiks arvata, et äkki oli debüütvärav kuidagi servapidi sellega seotud, siis Thuni jaoks mitte. "Kui ma ausalt ütlen, siis arvan, et nad ei tea siiani, et ma selle võitsin!" naeris Käit. "Ehk selle kohta ei öeldud midagi. Muidu võeti mind hästi vastu. Enne jõulupuhkust anti ilusad sõnad kaasa, et tuleksin tervena tagasi ja võistkond ootab mind juba tagasi platsile."

Teistpidi tagasi koju ootab Käiti varsti veel üks pereliige: abikaasa Mailis teatas sotsiaalmeedias mõne päeva eest, et peagi kaheaastasele pojale on sündimas väike sõber. Tähtaeg jääb aprilli lõpu ja mai alguse juurde. Täpselt nii, et jääb piisavalt aega lapse sündi tähistada veel mõne väravaga pärast põhiturniiri lõppu.

See idee näis Käidile meeldivat. "Pigem on see, et loodetavasti ei võta ta neid unetunde väga ära!" muheles ta. "Aga ei, üks põngerjas on juba ees ja see on igapäevaelu palju positiivsemaks teinud. Tuled koju ja pead temaga toimetama, vahet ei ole, kas sul on hea või halb päev olnud, mõtted jalgpallist lähevad ikka eemale. Tegelikult on see küll selline nauditav periood," saab rõõmustada kogu pere.