Välismaa vutist huvituvatele jalgpallivaatlejatele on ilmselt juba praeguseks selge, et selle suve suurim liigutaja on Real Madrid. Mida tasuks minevikust õppida?

Real on eranditult alati kuulunud maailma jalgpalli koorekihti. Pärast 1977. aasta kevadet, mis lõppes koduliigas uskumatuna tunduva üheksanda kohaga, on korra jäädud kuuendaks, kaks korda viiendaks ja kolm korda neljandaks. Ülejäänud 36 hooajal on lõpetatud esikolmikus, viimasel 15 korral seejuures järjest.

Ja veel: alates sellest, kui 1956. aastal esimest korda Euroopa karikas (ehk hilisem Meistrite liiga) välja mängiti (ja Real võitis), on nad eurosarjadest välja jäänud vaid kahel (!) hooajal. 21. sajandil on võistluseks olnud eranditult Meistrite liiga. Viiel korral - aastatel 2000, 2001, 2009, uuesti 2009 ja 2013 - kulutas Real mõnele mängijale maailmarekordilise üleminekusumma. 

Milleks see Reali ja nende saavutusi ülistav sissejuhatus? Öeldakse, et ajalugu on oluline õppida ja tunda, et sellest järeldusi teha. Et mitte korrata minevikus tehtud vigu.

Jah, Real on ka hiljem rahapatakatega klubisid siruli löönud. Luka Modric (2012), Gareth Bale (2013), James Rodriguez (2014), Thibaut Courtois (2018) liitusid kõik Realiga juba tähtedena ja tol hetkel märkimisväärsete summade eest; ometi tunneb Reali ajalugu vaid ühte tänavusega võrreldavat suve. 2009. Kümme aastat tagasi.

Täpselt nagu toona, motiveerib Reali presidenti Florentino Perezi iha taas kõige kõrgemasse mängu sekkuda - kui 2009 oli tegu tema teise ametiaja esimese aastaga, siis nüüd reaktsiooniga totaalselt ebaõnnestunud hooajale, kus Cristiano Ronaldo lahkumisest ei osatud üle olla. Täpselt nagu toona, tahab Real sisse tuua hulga jalgpallimaailma tähti. Täpselt nagu toona, peavad neile ruumi tegema mängijad, kelle Real on maha kandnud. Ja neile meestele ei paista hetkel ostjaid.

Neid mängijaid kantakse maha, peetakse rikutud kaubaks. Sama juhtus kümme aastat tagasi, kus suured klubid (ja nende fännid) kahtlesid, kas Reali laoülejääke tasub soetada. Mida ajalugu meile siis õpetab?

Sulgudes mängijate vanus. Seni ametliku kinnituseta üleminekud/kuulujutud tähistatud küsimärgiga.

Lihtne näide: Manchester United, kes müüs Ronaldo toona rekordilise 80 miljoni euro eest, ei tahtnud Wesley Sneijderit sandikopikate (15 miljonit!) eest, küll aga olnuks valmis aasta hiljem sama mehe eest välja käima 35+ miljonit.

Aasta hiljem oli Sneijder muidugi juba Milano Interiga Meistrite liiga võitja ja Hollandiga MM-finalist ning oleks pidanud võitma ka Ballon d'Ori. MM-finaali jõudsid ka Arjen Robben ja Klaas-Jan Huntelaar; neist esimene lahkus alles hiljuti Müncheni Bayernist, kus oli klubi ajaloo edukaima perioodi üks tähti ja kuulub kõigi aegade parimate hulka, teine mängis olulist rolli kahes muinasjutulises Meistrite liiga poolfinaali jõudmises, esmalt Schalke ja nüüd Amsterdami Ajaxiga.

Javi Garcia ja Alvaro Negredo tulid mõned hooajad hiljem Manchester Cityga Inglismaa meistriks, viimasel on 2012. aastast ka EM-kuld. Dani Parejo on kokku pannud väärika karjääri Valencias ja tegi mullu debüüdi Hispaania koondises; Javier Saviola mängis veel mõned head aastad Euroopas, tulles Portugali ja Kreeka meistriks. Fabio Cannavaro aitas rajada Juventuse praeguse dominatsiooni vundamenti.

Bale, James, Isco ja teised on vaid järjekordne põlvkond mängijaid, kel võimalus tõestada, et Realist üle parda lendamine ei tähenda jalgpallurikarjääri lõppu. Tuleb vaid ise mees olla, käised üles keerata ja tööle hakata.

***

Siinkohal tuleb siiski tunnustada ka Perezi ja Reali. Kuigi 2009. aasta tehtud kulutused jagunesid lihtsustatult pooleks, heaks ja halvaks, ei teinud ta oma esimese ametiajaga võrreldavaid rumalaid otsuseid (loe: Makelele müümine) ja pikas plaanis tõi see edu. Cristiano Ronaldo liitumine Realiga läheb kirja kui üks kõigi aegade parimaid üleminekuid, samuti Zinedine Zidane'i toomine peatreeneriks 2016. aastal.

Täpselt nagu mängijad, kellest kümme aastat tagasi suurema tseremooniata vabaneti, võib ka Real kümnendi õnnestunuks lugeda. Auhinnakappi lisandusid kaks Hispaania meistritiitlit, kaks Hispaania karikat ja neli Meistrite liigat trofeed.