Eesti koondise noor väravavaht Andreas Vaikla viitas oma äsjalõppenud karjäärile Norrköpingu klubis kui väga positiivsele kogemusele.

Hooaja alguses vigastada saanud põhiväravahi esikindad endale krahmanud Vaikla nautis mänguaasta esimeses pooles järjepidevalt kogunenud mänguaega, mille sekka sattus järjepanu  ka väga häid esitusi. Uue puurivahi tulekul Vaikla roll klubis paraku aga kahanes, mistõttu Kanadas sündinud eestlane otsustas nüüd klubist lahkuda.

Hooaja lõpus pingile langemist seletab Vaikla lahti ilusas eesti keeles järgmiselt: "Selliseid asju jalgpallis juhtub. Seal mängisid rolli vigastused ning siis sain põhikoosseisu koha. Alustasin mänge ja esinesin enda arvates päris hästi. Siis arvas aga treener, et vaja on rohkem kogenumat väravavahti ning tõi ka ühe sellise sisse. Selliseid asju tuleb jalgpallis ette ning sealt tulenes ka mu otsus klubist lahkuda."

Lisaks ei jäänud märkamata ka fakt, mille kohaselt oli Vaikla Rootsi kõrgliiga parima tõrjeprotsendiga (79%) väravavaht terve liiga peale: "Mu enesekindlus oli tõesti väga hea: olen alati arvanud, et olen hea väravavaht. Sain sellise saavutusega hakkama ja olen väga õnnelik, et selline statistika ära tuli."

Eestlastel on kombeks oma ajalugu analüüsides viidata alati tagasi "vanale heale Rootsi ajale", kus priiusepõli ning tore meel toona raskete aegade vahel natukenegi kättesaadavamad olid. Käimasoleval sügisel sai aga Eestis otsa veel teinegi "Rootsi aeg", sedapuhku küllaltki kurvalt, kui üle Läänemere saadeti koju tagasi mitu aastat koondist juhendanud Magnus Pehrsson.

Kuidas aga Vaikla oma "Rootsi aega" meenutama jääb? "Väga hästi. Väga tore, et sellise kogemuse sain. Enne Rootsit olin olnud ainult noortemeeskondades ning Norrköping oli mu esimene tiim, kus ma meesteklassi tõusin. Hüppe noorteklassist meesteklassi tegin väga kenasti läbi. Tänavu oli tegelikult mulle väga hea aasta. Fännid olid suurepärased ja väga lõbus oli mängida. Sain mängida umbes 20 ametlikus kohtumises ja areng on olnud see aasta väga korralik. Eks näis, mis järgmisel hooajal juhtuma hakkab."

Mida toob aga Allsvenksanis kolmandaks jäänud Norrköpinguga koostöö lõpetanud Vaiklale tulevik? "Praegu mu agent suhtleb klubidega. Number üks asi mu agentidele on see, et ma tahan mängida. Ma ei taha minna suurde klubisse, kus ma ei mängi kaks aastat teadmata, mis edasi saab. Tahaksin minna mõnda väiksemasse klubisse: võibolla Skandinaaviasse, võibolla mitte, aga kindlasti tahan mängida."

Talendika noorkiipri jutu järgi aga kosijate puudumist igal juhul karta ei maksa: "Seal on mitmeid variante hetkel. Jaanuarini on aga veel aega ning vaatame ja ootame, mis on kõige parem asi mulle."

Ühe aastaga U-21 ning A-koondise debüüt

Alles märtsis Eesti U-21 noortekoondise eest debüüdi teinud 19-aastane puurivaht sai käimasoleva aasta suvel kirja ka esimese ametliku A-koondise mängu, kui suve alul Joel Lindpere lahkumismängus Andorra vastu nulli hoidis. Kiire tõus ametiredelil nokkivat hästi ka loo kangelasele: "See on alati suur asi, kui saan rahvuskoondise eest mängida. Alati olen väga rõõmus, et saan tulla ja sõpradega koos mängida. Mul oli selle aasta jaanuaris püstitatud kaks eesmärki: kirja saada mõlema tiimi eest debüüdid ja ma sain ka."

Koondiseaasta on olnud Maarjamaa mängumeestele aga küllaltki armutu. Vaikla sõnul tulemused meeste tahte taha jäänud ei ole. "Oli päris raske aeg meeskonnale. Meie tulemused ei olnud kõige paremad. Aga järgmine aasta ootavad meid ees uued kohtumised ja loodame, et mängime paremini. Kõik annavad endast alati maksimumi, alati tahavad kõik võita. Vahel ei tule küll välja, aga mentaliteet on võitmisele suunatud."

Marko Meeritsa kõrval on Vaikla rahvustiimi teine väravavaht, kes Kariibi mere saartel aset leidvale kahele mängule kaasa sõitis. Kuidas kiiper kohalike oludega siiani kohanenud on? "Ilus koht on. Väga hea, et saime lumest eemale minna. Väga niiske on samas. Hommikune trenn (intervjuu tehti 17. novembril – toim.) oli väga kerge, aga kahe tunni pärast on kehal ikka päris raske olla. Aga selliste tingimustega peame me toime tulema."

Nii Magnus Pehrssoni kui ka Martin Reimi ajal Eesti esindusmeeskonda kuulunud Vaikla sõnul toimus koos treeneritevahetusega ka muutus mänguplaanis: "Minu arvates mängisime Pehrssoni ajal rohkem kaitses – ta ei tahtnud lasta palju väravaid. Kui Reim tuli, tahtis ta aga võita ja mängida atraktiivsemat jalgpalli ning domineerida. Isegi kui tema käe all me pole domineerinud, siis oleme me ikka näidanud, et tahame mängida. Mänge ei ole enam igav vaadata, sest tegeleme ainult kaitsetööga. Me võitleme igaljuhul ja kui ka ei võida, siis teame, et vähemalt andsime vastastele korraliku lahingu."