Möödunud reedel teatas Viljandi Tuleviku president Raiko Mutle klubi hooaja lõpugalal rõõmusõnumi, et Sander Post jätkab Tuleviku esindusmeeskonna peatreenerina ka järgmisel aastal. 

Klubi nõusolekul avaldame Tuleviku kodulehel ilmunud intervjuu täismahus. Intervjueeris Marek Tiits.

Sander, klubi hooaja lõpugalal möödunud reedel sai klubipere esimesena teada, et sa jätkad peatreenerina. Kui kaua enne seda õhtut teil klubijuht Raiko Mutlega juba käed löödud olid?

Kaks päeva varem panime asjad lukku.

See ei ole ju saladus, et sul oli pakkumisi mujaltki, ja et neid oli palju?

Ei ole saladus. Pakkumisi oli, nii mängijana kui treenerina.

Endiselt sooviti sind mängijana?

Jah, neid pakkumisi oli.

Tabeli üles- või allaotsa?

(Naerab). Nii ühte kui teist.

Aga Viljandi jäi. Miks?

Pool aastat sai siin tehtud tööd tehtud ja areng, mis selle ajaga tegime, oli minu jaoks rahuldav. Näen, et selle võistkonnaga on võimalik suuri tegusid teha.

Oled suutnud meeskonna tuumiku säilitada, see on juba praeguseks selge.

On nii lahkujaid kui uusi tulijaid. Lahkujate koha pealt saame ka nimed varsti välja öelda. Nende kaotamine on kahtlemata suur hoop meeskonnale. Kristjani (Kristjan Kase – toim.) suutsime endale jätta, tuumik suures osas jätkab ja häid uudiseid tuleb veelgi. Tuleb kindlasti fännide jaoks väga rõõmsaid üllatusi. Uute mängijate otsimine aga jätkub endiselt.

Uuest hooajast rääkides: kas ja kui palju sa Raikole mingeid tingimusi seadsid? Klubi võimekust tead sa ju väga hästi.

Ütleme, et mõistuse piires. Loomulikult tahan paremaid mängijaid mõnele positsioonile, kogenud täiendusi. Aga peamiselt arendan ikkagi meie oma mängijaid ja neid, kes meil praegu olemas. Praegu on vara välja öelda ka mingeid eesmärke, kõik oleneb sellest, millise võistkonna kokku saame. Nii palju võin öelda, et seitsmes koht järgmisel hooajal saab olema raskem saavutada kui tänavu. Liiga muutub tugevamaks ja mujal tundub seda va raha kuidagi rohkem olevat. (Naerab).

Minu tingimused puudutasid peamiselt treeningvahendeid ja seda, et jätkuks kõik olmeline, mida suutsime eelmisel hooajal meeskonnale pakkuda, näiteks lõunasöögid mängupäeval. Esitasin mõistusepärased nõudmised.

Said sa selle, mida nõudsid?

Need asjad on paigas,jah.

Ambitsiooni sul on, seda sa pole kunagi salanud.

Loomulikult. Ma ei näe põhjust varjata, et mu ambitsioonid ulatuvad kaugemale, kui Viljandi Tulevik, olen seda varemgi öelnud. Aga praegu on õige aeg olla Viljandis. See on praegu õige koht.

Võtsid teatepulga Marko Kristalilt üle mingis mõttes olude sunnil. Seda illustreerib asjaolu, et veel varasuvel käisid Kuressaare vastu ise väljakul. Kuidas sul üleminek mängijast treeneriks on kulgenud?

See samm tuli kõigi jaoks üsna ootamatult, jah. Tol hetkel olid meil laual väga minimaalsed valikuvariandid, leidmaks uut treenerit. Pigem oleks isegi õige öelda, et need variandid olid olematud. Mõtlesin veidi, aega selleks muidugi eriti ei olnud. Ei olnud ka aega, et midagi kiiresti muuta, mängud tulid järjest peale. Minu esimene eesmärk oli suvise pausini maksimaalselt… Noh, võib öelda, et lihtsalt ära kannatada. Muutsime algatuseks veidi formatsiooni, mängupilt oli nagu ta oli, midagi ilusat seal polnud, kõik nägid seda.

Tagantjärele mõeldes oli erandlikult pikk suvine puhkus (mille tingisid maailmameistrivõistlused – toim.) meie jaoks jumala õnnistus. Saime võistkonnaga rahulikult rääkida, sain oma nägemust selgitada. Pärast seda ma enam putsasid jalga ei tõmmanud.

Kõik võttis aega, aga eelviimases ja viimases ringis saime oma asjad ilusti käima. Treenerist mängijaks liikumine selle lihtsas tähenduses ei olnud eriti keeruline. Mingitel hetkedel nägin, et väljakul on liidrist puudus, aga minu maailmas nii ei saa olla, et sa oled peatreener ja mängija. Seda saab teha väga lühikest aega, pikemas plaanis on see võimatu. Pidin usaldama mängijaid. Ma ei eksinud.

Meeskonna jaoks ei tundunud sinu mängijast treeneriks muundumine mingeid raskusi tekitavat.

Iga päev trenni minnes ma enam “Tšau, poisid!” ei hüüdnud enam, jah. (Naerab). Mõned asjad muutusid, aga sellega ei olnud probleeme ei mul ega kellelgi teisel.

Mängijana teati sind mehena, kes vähe räägib. Treenerina oled sa olnud mingites olukordades sunnitud rääkima rohkem, teistes aga veel vähem, kui mängijana. On see sinu jaoks olnud raske?

Ei, see pole minu jaoks olnud mingi probleem. Kõik on läinud nii, nagu need asjad käima peavad. Minul ei ole probleemi ühegi mängijaga, mängijatel minuga ka mitte. Vähemalt ei ole ma sellest kuulnud. (Naerab). Kui kuulen, siis räägin mängijaga sellest kohe.

Suures plaanis ma sellistele asjadele üldse ei mõelnudki. Aeg jooksis, oli vaja muude muredega tegeleda, teiste asjadega. Tähtsamate asjadega.

Minu käest on palju küsitud, tänaval ja poes ja üldse igal pool: mis asja see Post Peipsiga tegi sel aastal? Räägi siis nüüd, mida sa tegid Rainer Peipsiga, et mees tänavu sellises vanuses niimoodi õitsele lõi?

Ma nägin temaga väga palju vaeva. Ta pühendus teisel hooaja poolel jalgpallile rohkem, kui kunagi varem. Ta tegi asju, mida jalgpallur peab tegema, kuid mida tema polnud harjunud tegema. Lisaks taktikaline pool. See oligi kõik. Ja see andis tulemust. Sarnast individuaalset tööd tegin veel mõnegi teise mängijaga, aga Peipsiga nägin kõige rohkem vaeva, see on tõsi. Olen temas alati potentsiaali näinud. Nägin, et temaga peab isiklikult tegelema, kui tahta, et ta mängiks, ja hästi mängiks.

Kui olen sinuga varem omavahel vestelnud, oled korduvalt rõhutanud, et sa ei taha mitte ühtki mängijat meeskonnast esile tõsta, sest sulle on oluline tervik. Sellevõrra huvitavam oli lugeda sinu Kristjan Kase mängijaõiguste omandamise järel antud kommentaari, kus ütlesid sulle väga mitteomaselt välja, et näed teda võtmemängijana. Mida sa selle all silmas pidasid?

Kui me vaatame meie klubi eelnevaid hooaegu, siis näeme, et poolkaitsja positsiooni on meil olnud pidev murelaps. Kristjani puhul on selgelt näha, et ta on hea mängija. Ta teeb juba praegu asju, mida teistega alles õpime. Minu jaoks on ta keskväljal väga oluline lüli. Ta on huvitav mängija ja ta on noor, üllatavalt noor, tema vanus on paljusid üllatanud. Ta on suur, tugev ja tehniline. Tänapäevane poolkaitsja, kes suudab mängida nii number kuue, kaheksa, kui kümne positsioonil, samuti tipuründes. Ja ta suudab seda teha surve all nii, et ei kaota palli. Ta oskab mängida väikeses ruumis. See on tema eelis teiste ees.

On treenerite koolkonnad, kes räägivad, et kõik on kinni mängija peas. Teine koolkond rõhub ainult tehnikale. Kuhu sina ennast sellel skaalal paigutad?

Minu jaoks on oluline esmalt teadlik treening ja seejärel teadlik mäng. Mängijad peavad mõtlema, miks nad midagi teevad. Meiesugune meeskond peab mingites mängudes kindlasti ka edaspidi mängima võitluse peale, aga ma ei taha seda. Minu eesmärk on, et mängiksime oma mängu ja lähtuksime oma mängu ehitades vastasest võimalikult vähe.

See eeldab ikkagi vaimset tugevust.

Loomulikult. Ja lisaks eeldab see, et tehtaks asju, mida Tuleviku-sarnane amatöörmeeskond ei ole varem teinud. Teadlikud liikumised platsil, ruumitunnetus, ruumis mängimine.

Hooaja teises pooles oli väljakul märke sellest, et asjad paranevad, juba näha.

Jah, meil olid keskväljal Herol Riiberg ja Kristjan Kask, kelle kõrvalt meie kohalikud mängijad tuntavalt õppisid ja selle tulemusena tugevnes kogu keskväli, meie üks nõrgemaid kohti võistkonnas. Kui valdad keskvälja, valdad kogu mängu.

Kas siit võib välja lugeda ka vihjeid pre-season’il suuremat tähelepanu saavate valdkondade kohta?

Pre-season’il peab kõigele tähelepanu pöörama. Peame parandama palliga mängu, samas on meile sel hooajal löödud sada väravat selgelt liiga palju, mis tähendab, et kaitsele tuleb samuti jõuliselt tähelepanu pöörata. Ründemäng paranes hooaja teises pooles märgatavalt, aga sealgi on veel palju parandada. Põhirõhk meiesugusel meeskonnal on veel mõnda aega siiski tugeval, meeskondlikul kaitsel.

Meeskond koguneb 17. detsembril. Millise lausega meeskonda tervitad?

(Naerab). Ei ole sellele mõelnud. Vaatame kõigepealt, kes kogunevad, sest osasid mehi enam ei ole. Läheme tõsiselt edasi, aega on vähe. Usun, et sellega ei teki probleeme. Mängijad teavad, et ma olen nõudlik. Ma ei ütle, et ma olen kuri või õel inimene, aga eks mõnikord on muresid sellega, et olen ülinõudlik, sageli ka väga väikestes asjades.

Kas meeskond on sellega harjuma hakanud?

Kutid on hakanud aru saama, mida ma tahan. Ja mõistma, et kui nad tahavad mängida, siis tuleb teha teatud asju.

“Tere, poisid, hakkame tööle!” – sellest siis piisab?

(Naerab pikalt). Eks me teeme ikka koosoleku. Pean poistele rääkima, mis neid ees ootab ja milleks nad peavad valmis olema. Nii vaimselt, kui füüsiliselt.