Siim Pulst: VäravaHunt teeb seda taas (2)
Mõneti ootamatult kerkis meistriliiga avaringi väärtuslikeimaks mängijaks Rimo Hunt. Levadia kaptenist esiründaja kannab Igor Prinsi mänguplaanis keskset rolli ning panustab meeskonna edusse palju enama kui ainult väravate löömisega.
9-kordne Eesti meisterklubi jäi komplekteerimisega hilja peale, kuid alustas hooaega ikkagi lennukalt ja püsib siiani kaotuseta. Seitsme võidu ja kahe viigiga jagatakse koos FC Floraga tabeli esimest rida, Nõmme Kaljut edestatakse kolme punktiga ja tiitlikaitsjat FCI-d juba kümnega.
Levadia on löönud kõige rohkem väravaid (30) ja lasknud endale lüüa kõige vähem (3) ning resultatiivsustabeli tipus särab just Hunt, kelle arvel on juba 8 väravat ja 5 väravasöötu.
Kui eelmise hooaja kogusaagiks jäi Hundil vaid 7 väravat ja 9 väravasöötu ning konkurents Levadia ründes on oluliselt tugevnenud, siis mis on 31-aastase kogenud ründaja uue esiletõusu taga? Ning kuidas on meeskond uuesti tiitlifavoriidiks tõusnud?
Kui Rimo Hunt eelmise aasta alguses Levadiaga käed lõi, oodatigi temast meeskonna liidrit ja meistriliiga väravakuningat. Lahkus ta sealtsamast ju 2013. aastal 22-väravalise hooaja pealt, olles valitud nii treenerite kui fännide poolt liiga parimaks mängijaks.
Mullune peatreener Sergei Ratnikov otsis pikalt parimat valemit, aga Levadia rünnak ei tahtnud kuidagi sujuda. Lisaks kesktormaja kohale katsetati Hunti ka mõlemal äärel, samuti prooviti keskväljal kõikvõimalikke erinevaid variante ning aeg-ajalt kasutati tipus Jevgeni Kobzari, kes on omadustelt Hundi vastand.
Hunt oli küll raudkindel põhimees ja mäng käis paljuski läbi tema, aga rünnakut stabiilselt jooksma ei saadudki. Edurivi oli õhukeselt komplekteeritud ning nii Hunt kui Levadia tundsid puudust korralikust ründepartnerist.
Katsetused jätkusid juulikuus ohjad üle võtnud Igor Prinsi käe all. Peamiseks muudatuseks mängujoonises oli kindlaksjäämine kahele kontrollivale keskpoolikule. Tasapisi hakkas Levadia tasakaalu saavutama, kuid Hunt leidis end jätkuvalt erinevatest rollidest ja sai jällegi mängida ka mõlemal äärel, mistõttu pole tema mullune hooajastatistika kuigi imekspandav.
Kui aga ründekooslus lõpuks toimima hakkas ning Hunt septembris neli väravat lõi ja kolm resultatiivset söötu andis, siis murdis ta varbaluu ning jäi suureks osaks hooaja lõpust kõrvaltvaatajaks.
Nüüd kus Prins on saanud meeskonnaga hooaja ettevalmistuse teha ning oma silma järgi tugevdusi hankida, töötab Levadia mängumootor täistuuridel ja Hunt lööb väravaid igast asendist. Arvestades talviste koosseisumuudatuste rohkust ja hilisust on nii kiire edu üllatavgi.
Levadia mänguplaan lähtub raudsest kaitsest, mis toetub kaitsetegevusse suunatud suurtele jõududele. 4-2-3-1 taktikat võib vahel vaadata ka kui 4-4-2 või 4-4-1-1, kuid nende ühisnimetajaks on kaks kontrollivat keskväljameest. Tihtipeale liigutatakse palli ka läbi keskvälja, eelkõige läbi Josip Krznarici, kuid positsiooniliselt on keskpoolikud ettevaatlikud ning satuvad vastase karistusalasse harva.
Samuti ei tõuse äärekaitsjad nii kõrgele kui Kaljul või Infonetil, kuigi olenevalt vastasest võivad nad seda teha ning on selleks kindlasti ka võimelised. Äärekaitses mängitatud endised keskkaitsjad Artjom Artjunin ja Igor Dudarev suudavad jagada täpseid diagonaaltsenderdusi ka nurgalipust kaugel. Viimasel ajal eelistatud Gando näol on siiski tegemist selgelt ründavama äärekaitsjaga.
Ründeplaan sõltub paljuski vastasest. Igal võimalusel üritatakse nõelata kiirete kontrarünnakutega, kuid ka positsioonirünnakul ei jääda hätta. Ründekoormus seisab üsna konkreetselt nelja mängija õlul ning tipuründajal tuleb täita erinevaid rolle, milleks Hunt on justkui loodud.
Vasturünnakuil saab Hundist ideaalne target man, kes on võimeline nii pallide mahavõtmiseks ja edasijagamiseks kui ka ise läbimurdmiseks. Positsioonirünnakuil on ta trahvikastis võimas võitleja, kuid samal ajal on ta ka piisavalt tehniline, taiplik ja isetu, osalemaks kombinatsioonides vahelülina. Ning selle kõige juures on ta suurepärase liikuvuse ja vastupidavusega, jõudes igasse väljaku nurka ja töötades vajadusel tagasi ka sügavale oma poolele.
Hunt on tänavu mänginud nii tipuründajana kui ka toetavas rollis Nikita Andrejevi või Ingemar Teeveri seljataga. Episoodiliselt on ta toimetanud ka kõrvuti teise ründajaga ja isegi äärepoolkaitses.
Kõige eredamalt tõuseb ta oma töövõimega esile just tippmängudes, kui Levadial avaneb rohkelt võimalusi kontrarünnakuteks. Siis on ta Levadia rünnaku keskne kuju, keda otsitakse kõige rohkem söötudega ja kes peab väljakul maha kõige rohkem kahevõitlusi ning täidab oma rolli tulemuslikult ja peaaegu väsimatult.
Näiteks mängus Infoneti vastu, kus tiitlikaitsja oli domineerivamaks pooleks, hoidis Hunt end vastaste positsioonirünnakute ajal paremale äärele, et kasutada ära Dmitri Kruglovi tõusmistega tekkiv ruum ning venitada FCI kaitseliin harali. Just sellisest kontrarünnakust andiski ta lõpuks Joao Morelli võiduväravale söödu. Ise lõi Hunt värava nii Florale kui Kaljule.
Hundi mitmekülgsust illustreerivad kõige paremini tema osalused väravaolukordades. Ta on suunanud võrku 3 tsenderdust (neist 2 peaga), vormistanud väravaks 2 kiirrünnakut (neist 1 läbijooksul ja 1 lahtine pall), vajutanud väravasse veel 1 lahtise palli, lõpetanud resultatiivselt 1 trahvikasti kombinatsiooni ning skoorinud 1 korra ka soololäbimurde järel äärelt.
Tema 5st väravasöödust 4 on laiali jagatud kiirrünnakutel ja 1 oli tsenderduse edasisuunamine.
Nii nagu muutub sõltuvalt vastasest Hundi roll, muutuvad Levadia mänguplaanis muudki detailid. Näiteks kui vastane kasutab kaitseliiniesist keskpoolikut (nagu tegid Sillamäe, Tammeka ja Kalju), siis paikneb üks keskpoolkaitsjatest (enamasti Krznaric) selgelt kõrgemal.
Samamoodi varieerub äärekaitsjate aktiivsus rünnakute toetamisel. Kui mängus FCI-ga jäeti parem äär väga kaitsvaks, et Kruglovi tõusud kinni panna, ja Gando teiselt äärelt tõusis selle võrra julgemalt, siis näiteks Kalju vastu olid mõlemad äärekaitsjad palju ettevaatlikumad kui tavaliselt.
Kui aga Pärnu Vaprus katsetas nende vastu 3-4-3 süsteemi (sisuliselt küll 5-4-1) ja äärtele jäi ohtralt ruumi, siis mängisid mõlemad Levadia äärekaitsjad tavatult kõrgel ja karistasid selle armutult ära.
Levadia ei ründa just ülisuurte jõududega, aga mänguplaan on piisavalt paindlik, mängijad piisavalt intelligentsed ja ründajad piisavalt võimsad, et ründemasin vastavalt olukorrale tööle saada.
Põhirõhk püsib siiski alati kaitsel ning hoolimata meeskonna üldisest lähenemisest juhtub haruharva, et mõni äärekaitsja või keskpoolik vastaste kontrarünnaku ajal positsioonist välja jääb. Kaitse algab peale ründest ning sealgi tuleb esile tõsta Hunti, kelle esimene surve ja tagasitöötamine on teistele ründemängijatele eeskujuks.
Levadia ja Prinsi maksimalistlik mentaliteet hoolitseb selle eest, et meeskond alati keskendumise säilitaks. Luuslank toob otsekohe kaasa verbaalse nahatäie, mängijaid utsitatakse tempot hoidma ja nii tekib harjumus nädalast nädalasse 90 minutit maksimaalselt pingutada.
Levadia mängust ei ilmne ühtegi silmapaistvalt nõrka kohta. Konservatiivse lähenemisega peaks küll kaasnema oht ees hambutuks jääda, kuid Levadia ründajate ja äärepoolikute valik on nii hirmuäratav, et ka neljameheline rünnak peaks kõik meistriliiga kaitseliinid värisema panema.
Kaitsvate mängijatüüpide rohkus väljakul võib meeskonna siiski surve alla jätta, kui pallid enam ette pidama ei jää. Kõigis kolmes mängus peakonkurentide vastu jäigi Levadia periooditi hätta, kuid üldjoontes oli tegemist võrdsete heitlustega.
Omavaheliste mängude põhjal ei saa öelda, et Levadia teisi Tallinna klubisid selgelt ületaks, aga ülejäänud klubide vastu on nende mänguplaan küll kõige paremini toiminud. Kõik kuus kohustuslikku võitu on ära nopitud näilise kergusega ning just selline stabiilsus võidabki Eestis meistritiitleid.
Hea lugemine! Hunt ja Levadia on pidurdamatud... hetkel vähemalt paistab nii.
