MM-i alagrupiturniiri esimene ring on läbi ning videokohtunikud on mitme nurga alt pildis olnud. Korralikku täiendust on tänu neile saamas ka MM-ide statistikaraamat.

Esmalt neli väga kõnekat numbrit:

• 0,06 punast kaarti mängu kohta. 1986. aastal ei olnud selleks ajaks välja antud veel ühtegi punast, aga hiljem on alati rohkem olnud.
• 2,81 suluseisu mängu kohta. Vähem kui kunagi varem. Eelmine rekordiomanik oli 1966. aasta MM, kus oli selleks ajaks keskmiselt 3,13 suluseisu kohtumise kohta. Vägagi suur parandus.
• 0,56 penaltit mängu kohta. Müstiline number, enam kui igas teises kohtumises on penalti. 2006. ja 2010. aasta MM-idel oli selleks ajaks ainult 0,06 penaltit mängu kohta.
• 55,3% väravatest on standardolukordadest. Neli aastat tagasi oli see number 25 protsendipunkti võrra väiksem.

Mida see meile näitab? Eelkõige seda, et mängijad arvestavad videokohtunikega. See tähendab, et ei manipuleerita suluseisudega ning ei tehta ka ränkasid vigu. Tundub siiski, et harjumus karistusalas füüsilisemalt käituda on nii sisse juurdunud, et penaltid kipuvad lihtsalt tulema.

Kuigi antud on 11 meetri karistuslööke juba omajagu, siis on ju ka näha olnud, et mitu selget penaltit on jäänud andmata. Tuneesia kaitsjad näiteks katsetasid Harry Kane'i peal uusimaid maadlusvigureid ja Telegraphi andmetel hakkas FIFA analüüsima, kas ehk videokohtunikud eksisidki.

Nüüd on pall igatahes kaitsjate väravas - kui ei taheta, et üks-kaks penaltit mängu kohta saaks MM-il tavapäraseks nähtuseks, siis on vaja midagi ette võtta, aga nii, et ründajad nende pehmema mängustiili juures eelist ei saaks.