Kui Kosk teatas, et korraldab märtsis ühe korraliku jalgpalliturniiri, oli Soccernet esimesi meeskondi, kes teatas oma osavõtust, et veeta üks ilus, kuid tõsine päev (ja sellele järgnenud öö ja siis juba ka hommik) õlle, naiste ja jalgpalli seltsis.


Turniiripäeva hommik algas nii mõnelegi mehele raskelt. Zajatsit oli tabanud pohmell, Wiinut haigus ning teadmata kadunud olid veel mõned Soccerneti staarid.
Ent sellele vaatamata suutis Soccernet hoida amatöörjalgpallurite lippu kõrgel, lõpetades turniirijärgse peo alles hommikul ning kinnitades – FC Soccernet on Eesti parim pidutseda oskav vutiklubi.

Millega siis laupäev, 22. märts FC Soccerneti ajalukku läks? Selles, et Egon leidis öösel kell 3 endale meeldiva pesakese St. Patricku pubi WC-s; et 13 kõndis mööda Nimega Baari, hoides raamitud diplomit kõrgel ja karjudes naistele, et “see on koraan” või see, et meie ustav fänn Netu tahtis kõiki kallistada, pole midagi üllatavat ega ajaloolist.

Aga enne õhtu ja ajalooliste sündmuste juurde tagasi jõudmist oleks paslik veidi kirjutada ka päeva peasündmusest – Wellington Cupist. Juba avakohtumises tuli vastamisi minna oma igipõline rivaali, FC EBS Teamiga. Kuigi ilusa pommlöögiga asus EBS juhtima, seadis Erki peagi viigi jalule ning Egon viis meid omakorda ette. Vaid suur ebaõnn päästis veidi hiljem EBSile viigipunkti, kui meeste vahetamise tõttu jäi platsile seitsme asemel kuus soccernetlast. Vastased kasutasid võimaluse koheselt.
Teises mängus oli meil paar head võimalust asuda FC Mustamäe vastu mängu juhtima, paraku jäid ðansid realiseerimata. Hoopis vastased suutsid väravas seisnud Undit ebameeldivalt üllatada, lüües palli postist väravasse.
Kolmanda mängu, kus vastaseks oli FC Nimeta, eel oli selge, et edasipääsulootused on kadunud. See aga ei tähendanud, et meeskond läks platsile ükskõikselt. Vastupidi: enne mängu korgiti õlled lahti, suitsumehed tõmbasid veel hetk enne avavilet viimased mahvid ja asutigi noori nimetuid poisse palliplatsil ahistama.
Kuid õnnejumal pööras selleski mängus meile selja, kui mängu keskel õnnestus vastastel pall Soccerneti väravasse kauglöögiga saata. Undi oleks pealelöögi kindlasti tõrjunud, paraku lendas pall vastu Raimo selga, millest ta muutis suunda ja jäi meie kollkiprile püüdmatuks.

Niisiis. Kaotused kaotusteks, soccernetlased andsid igale vastasele korraliku pallilahingu. Ja kui palliplatsil ei suuda soccernetlased parimad veel olla, siis afterparty tähistamisel polnud meiega jätkuvalt võrdväärseid meeskondi.

Õhtusel Wellingtoni pubis aset leidnud autasustamisel seadsid soccernetlased juba eos ennast mugavalt sisse, haarates enda alla mitu õlledest lookas lauda ja lastes häälepaelad valla. Oma panuse õllekannude tühjendamiseks andsid Dtr, Jasper, Zajats, Ek, Scooter, Andrus ja paljud teised soccernetlased.
13 eestvõttel värisesid kümnete soccernetlaste möiretest seinad, kui meeskonna kapten Devil läks vastu võtma 13.-16. koha eest saadud diplomit. Vaid väheste meeskondade kaptenid sammusid autasustamisele sama suurte ovatsioonide saatel kui Devil.

Sellega sai turniiri afterparty alles õige hoo sisse. Wellingtonist liikusid soccernetlased Nimega Baari, kus vapratel jalgpalluritel ei läinud vaja väga palju aega väärika autasu saamiseks – naisi, ja veel pealegi kauneid, oli pubis niivõrd palju, et osavamad soccernetlased leidsid ennast peagi kahe kena totsi haardes. Kui nüüd rääkida ajaloolistest hetkedest, siis need olidki kätte jõudnud.

Seetõttu pole imestada, et nii mõnigi mees kadus vaikselt kamraadide keskelt, eelistades päeva jätkata veidi intiimsemas õhkkonnas. Tõsi on muidugi ka see, et kõikide soccernetlaste vaenlane ehk siis alkohol, mida tuleb parema ühiskonna nimel pubides loomulikult ohtra joomise näol likvideerida, suutis meist mõned jalust niita. Ilmselt ei mäleta Egon, Zajats, Scooter ja veel mõni meie sõdalane järgmise päeva õhtul tõustes eelmisest ööst midagi. Aga noh, see on andeks antav.

Kõige vapramad olid aga meeskonna kapten Devil ja tiimi vaimne hing 13, kes jätkasid Wellington Cupi tähistamist päikesetõusuni. Selleks ajaks olid mitmed konkureerivate klubide mängijad, kes soccernetlastega sammu ei jõudnud pidada, politsei poolt linnatänavailt üles korjatud ja kainerisse magama toimetatud ning linna hakkasid valitsema pereisad ja -emad, et turult osta kartulit ja kaalikat.
Soccernetlased olid saavutanud taas ülekaaluka võidu.