Kui ManU poleks 1999. aasta Meistrite Liiga finaalis viimastel hetkedel kahte väravat löönud, oleks selle mängu vaieldamatuks kangelaseks tõusnud Müncheni Bayerni Mario Basler, kelle kaval karistuslöök sakslased esimesel poolajal juhtima viis.

Enne Bayernisse siirdumist tegi ta suuri tegusi teise Saksamaa hiiu, Bremeni Werderi ridades. 1995. aastal oli ta Bundesliga suurimaks skooritegijaks, kuid muid tiitleid ta Werderiga võita ei suutnud.

Tuul tiibadesse Kaiserslauternis

Basler sündis 1968. aastal Lääne-Saksamaal Neustadt an der Weinstrasse nimelises linnas ning hakkas jalgpallitrennis käima juba kuueaastaselt. Mitu aastat hiljem tõi pühendumus kaasa endaga professionaalse lepingu ühe Saksamaa läbi aegade populaarseima klubi FC Kaiserslauterniga.

Kahele hooajale Kaiserslauternis järgnesid kaks Rot Weiss Essenis ning kaks Hertha Berlinis. 1993. aastal muretses kodumaal staariseisusesse tõusnud Basleri endale Bremeni Werder, kus poolkaitsja sai meeskonnakaaslasteks sellistele nimedele nagu Andreas Herzog, Marco Bode, Dieter Eilts ning Rune Bratseth.

1996. aastal tegi kõigi Saksamaa noorpallurite unistus Müncheni Bayern Werderile pakkumise, mida ei saanud tagasi lükata. Weserstadionil hüüdnimeks „Super Mario“ saanud Basler hakkas mängima Saksamaa edukaimas klubis.

Õnnetu suurmäng

Bayernis sai Baslerist sama oluline lüli kui ta oli olnud Werderis. 1997. ning 1999. aasta Bundesliga võitude vahele jäi legendaarne Meistrite Liiga finaal. Juba kuuendal minutil saatis ta madala palli Euroopa ühe hinnatuima väravavahi Peter Schmeicheli selja taha.

Teisel poolajal andis ta hea söödu Mehmet Schollile, kes tõstis palli üle Schmeicheli, kuid nii õnnetult, et see lendas vastu posti ning sealt otse taanlase käte vahele. Kui mõne minuti pärast suunas Carsten Jancker mänguvahendi ülepealöögiga põiklatti, said Bayerni fännid taas oma ebaõnne kiruda.

Kui ise ei löö, lüüakse sulle. Lisaminutitel tabas ManU kaks korda ning jalgpallivaatajad sai lõpuvile kõlades näha üht suurimat kurbusehetke vutiajaloos. Basleri jaoks jäi see õnnetu mäng tema viimaseks „FC Hollywoodi“ eest ning uuel hooajal pallis ta taas Kaiserslauterni ridades.

Karjääri lõpp Kataris

Seal ei juhtunud midagi märkimisväärset ning 1998. aasta Bundesliga võitjaid hakkasid tagatipuks kiusama rahaprobleemid. 2003. aastal tegi Baslerile pakkumise Katari klubi Al-Rayan ning 34-aastane mees liikus kaugele Lähis-Itta. Väidetavalt sai ta seal palka kaks miljonit eurot aastas, mida oli siiski 200 000 euro võrra vähem kui Kaiserslautenis.

2004. aastal otsustas Basler, et riputab saapad varna ning 2. juunist sai temast Jahn Regensburgi nimelise meeskonna peatreener. Ametis püsis ilma treenerikogemusteta Basler üle pooleteise hooaja, kuid 2005. aasta septembris sai ta seitsmemängulise võiduta seeria järel kinga.

Uue aasta jaanuaris sai ta endale treenerist veel suurema kohustuse – amatöörklubi ATSV valis Basleri oma klubi presidendiks ning sellel positsioonil töötab ta veel praegugi.

"Täiesti hull ju"

Super Mario üheks leivanumbriks oli kogu karjääri väitel suurepärane vintlöögi oskus. Kui tema värav Meistrite Liiga finaalis Manchester Unitedi vastu oli ilus, siis sellest veel uhkemad olid olukorrad, kus ta saatis palli väravasse otse nurgalöögist.

Peale selle on ta rahva mällu sööbinud oma humoorikate kommentaaridega. Näiteks lausus ta ühel võiduka mängu järgsel pressikonverentsil sellised sõnad: „Kui ma jookseksin igakord nii kiiresti nagu täna, ei jääks ma kunagi kaamerate vaatevälja.“

Ka Basleri kohta on kostunud omapäraseid kommentaare. Järgneva autoriks on endine Saksamaa koondislane ja tippmängija Andreas Möller: „See Basler, ta on täiesti hull ju!“

Vaata ka:
Klassika jutud Soccernet.ee-s